Mihkel Kangur. Foto: Piret Räni
Metsa-teema on iseenesest nii tihedalt pingevälju täis laetud, et keeruline on leida viisi, kuidas metsast rääkida nii, et sellest kellegagi tüli ei tule.
Kaasajal ei tohiks enam kellelegi tulla üllatusena, et metsas käimine on meie tervisele kasulik tegevus. Kõndimine paneb tööle lihased ja südame, parandab vastupidavust ning kui me just metsas maratoni ei jookse või päev otsa palke ei vea, on liikumine kehale enamasti paras koormus. Ent metsa mõju ei piirdu pulsi, vere hapnikuga varustatuse ja kulutatud kilokaloritega. Olulisem on see, mida mets võib teha meie peaga, meie mõtetega. Ilmselt on paljud seda kogenud. Lähed metsa mõne lahendamata küsimusega, muremõttega, kõnnid natuke aega ja annad probleemi metsale ega mõtle sellele peaaegu üldse ja mingil hetkel ilmub lahendus justkui iseenesest. Või vähemalt tundub probleem metsast tagasi tulles kuidagi väiksem ja lahendus selgem. Mõtted oleks justkui ümber paigutatud ja pilt palju selgemaks saanud. Eriti sageli olen nooremate õpilaste puhul kohanud kogemust, et raskete mõtete mõtlemiseks on mõni eriline koht kusagil metsas. Ma kahtlustan, et lapsed teavad intuitiivselt midagi, mille me hiljem matame oma kultuurikihi alla ära. Loomulikult räägin ma siin neist lastest, kel on veel säilinud vaba ligipääs metsa.