Viimaste nädalate arutelu presidendi institutsiooni ja eelseisvate valimiste ümber on toonud esile küsimusi, mis ulatuvad palju kaugemale sellest, kes lõpuks järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks saab.
Kasutan sõna “valimised” praeguse protsessi kohta mõningase reservatsiooniga. Minu arusaam valimistest eeldab valikuvõimalust, kandidaatide sisulist võrdlemist ning võimalust kuulda nende nägemust enne, mitte pärast otsuse langetamist.
Ma pole kunagi varjanud, et pooldan Lennart Meri kunagi väljendatud mõtet, et presidenti peaks valima rahvas. Mulle on jäänud mõistatuseks, miks me rahva valikut pelgame. Oleme rahvana olnud sajandeid kirjaoskajad ja haridust väärtustav ühiskond. Lugemis- ja kirjutamisoskuse kõrval on olemas ka kognitiivne kirjaoskus ehk võime informatsiooni mõtestada, eristada olulist ebaolulisest ning langetada selle põhjal iseseisvaid otsuseid.
Kindlasti leidub presidendi otsevalimise vastu kaalukaid argumente. Neid tulebki arutada ja neile tuleb vastata. Demokraatia ei seisne selles, et üks seisukoht kuulutatakse õigeks ja teine valeks, vaid selles, et erinevad argumendid räägitakse avalikult läbi.
Selleks valimiskorraks enam reegleid muuta ei jõua ega olekski mõistlik seda kiirustades teha. Küll aga peaks presidendi valimise kord olema riigikogu järgmise koosseisu üks olulisi põhiseaduslikke aruteluteemasid ning selle debatiga tuleks alustada kohe pärast uue koosseisu tööle asumist. Vastasel korral võime viie aasta pärast leida end täpselt samast olukorrast.
Kus on kandidaatide debatt?
Taasiseseisvumise algusaega tagasi vaadates näeme praegusest üsna erinevat pilti. Presidendikandidaadid osalesid avalikel debattidel, tutvustasid oma arusaama Eesti arengust ning ühiskonnal oli võimalik nende seisukohti kuulata ja võrrelda.
Praegu kulub suur osa avalikust tähelepanust hoopis vaidlusele kehtiva presidendivalimiste korra ja selle muutmise üle. Selle kõrval on jäänud tagaplaanile palju lihtsam küsimus, et mida arvavad presidendiks pürgivad inimesed ise Eesti riigist, selle tulevikust ja presidendi rollist.
Mulle jääb mõneti arusaamatuks ka ajakirjanduse tagasihoidlikkus. Ajakirjandus ei pea ootama, kuni poliitilised jõud on omavahel kõik kokku leppinud. Meedia võiks kutsuda avalikku vestlusringi inimesed, kes on presidendikandidaatidena esile kerkinud, sõltumata sellest, kas nad on esitatud erakondade, ühiskondlike institutsioonide või kodanikualgatuste kaudu. Las nad räägivad, las neilt küsitakse, las avalikkus kuulab ja võrdleb.
Riigikogu praegune koosseis ei ole suutnud sellist sisulist protsessi tekitada. Järelejäänud aja jooksul pole enam võimalik palju muuta, kuid midagi siiski. Vähemalt on tekkinud reaalne võimalus, et ühe kandidaadi asemel tuleb valida kahe vahel. Seda võib pidada väikeseks, kuid siiski oluliseks sammuks määramiselt valimise suunas.
Kas alternatiiv saab olla negatiivne impulss?
Just seepärast pani mind mõtlema reaktsioon võimalusele, et Ülle Madise kõrval seatakse presidendikandidaadiks ka Tiit Land.
Üks koalitsiooni kuuluv riigikogu liige kirjeldas sotsiaalmeedias Tiit Landi kandidatuuri esilekerkimist kui opositsiooni katset tuua senisesse protsessi “negatiivne impulss”. Ma ei taha ühe inimese kommentaari põhjal omistada sama seisukohta kogu koalitsioonile. Küll aga väärib selline mõttekäik tähelepanu, sest tõstatab põhimõttelise küsimuse, miks peaks täiendava kandidaadi tekkimist käsitlema negatiivse nähtusena.
Tiit Landi kandidatuuri ei mõelnud välja opositsioon. Tema nime tõid avalikku arutellu Eesti ülikoolide rektorid ja teadusmaastiku esindajad. Mul on raske uskuda, et nende eesmärk oli anda presidendivalimistele negatiivne impulss. Pigem võib selles näha soovi avardada valikut ja muuta protsess sisulisemaks.
Kui võimukoalitsiooni kuuluva saadiku silmis võib täiendava kandidaadi esilekerkimine tähendada “negatiivset impulssi”, siis tasub küsida, kas probleemiks peetakse kandidaati ennast või asjaolu, et varem üsna selgena tundunud protsessi on tekkinud tegelik valik. Need on kaks väga erinevat asja.
Sama arutelu jätkus hinnanguga, mille kohaselt on Tiit Land “kindlasti tubli oma valdkonnas”, kuid jäävat Ülle Madisele pikalt alla teadmiste, oskuste ja eriti teenete poolest.
Ülle Madise kompetentsi ja panust Eesti riiki pole mul mingit põhjust kahtluse alla seada. Küsimus on milleski muus, nimelt selles milliste objektiivsete mõõdikute alusel me sellise kandidaatide pingerea koostame.
Tiit Land on teadlane ja professor, juhtinud kahte ülikooli ning tegutsenud aastaid rahvusvahelises akadeemilises keskkonnas. Juba see peaks tegema ettevaatlikuks kategooriliste hinnangutega ühe või teise kandidaadi teadmiste ülekaalust.
Veel keerulisem on oskuste küsimus. Milliseid oskusi me presidendilt ootame? Oskust inimesi juhtida? Kuulata? Ühiskonda mõista? Prioriteete seada? Keerulistes olukordades otsustada? Rahvusvaheliselt suhelda? Oma mõtteid selgelt väljendada? Leida erinevate seisukohtade vahel ühisosa?
Ülikooli juhtimine ei ole pelgalt protsesside administreerimine, see on keskkond, kus töötavad väga iseseisvalt mõtlevad inimesed, kelle juhtimine ühiste eesmärkide poole eeldab arvestatavat strateegilise juhtimise kogemust.
See kõik ei tähenda, et Tiit Land oleks automaatselt Ülle Madisest parem presidendikandidaat. See tähendab, et neid tuleb võrrelda ja ausalt võrrelda saab alles pärast seda, kui mõlemat on kuulatud.
Fraktsioonitutel riigikogu liikmetel on selles suhtes isegi mõnevõrra soodne olukord, sest meil on võimalus kohtuda mõlema kandidaadiga. Minu jaoks olekski loomulik järjekord selline: kõigepealt kuulata, küsida ja arutada ning alles seejärel otsustada, kellele oma hääl anda.
Mul endal on olnud ametialase tegevuse kaudu kokkupuuteid mõlema kandidaadiga. Olen seetõttu kutsunud fraktsioonituid saadikuid üles toetama alternatiivse kandidaadi ülesseadmist. Annan oma allkirja Tiit Landi kandidatuuri ülesseadmiseks ning praeguse teadmise põhjal kavatsen teda ka valimisel toetada. Selle otsuse mõte ei ole olla kellegi vastu. Valiku tegemiseks peab kõigepealt olema valik.
Mis on “teene riigi ees”?
“Kas kõrge avaliku ametikoha pidamine on ühiskonna seisukohalt väärtuslikum kui ülikooli juhtimine?”
Eraldi väärib mõtestamist sõna “teened”. Kas riigiametis töötamise teened on olemuslikult suuremad kui aastakümnete pikkune töö hariduses ja teaduses? Kas kõrge avaliku ametikoha pidamine on ühiskonna seisukohalt väärtuslikum kui ülikooli juhtimine, teaduse edendamine, ettevõtlus, kultuur või mõni muu ühiskonda kandev tegevus?
Ja kui hakkame looma teenete hierarhiat, siis kuhu asetub selles tavaline Eesti kodanik, kes on aastakümneid ausalt töötanud, makse maksnud, lapsi kasvatanud, oma kogukonda hoidnud või riiki kaitsnud?
Demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks riik muutuda süsteemiks, kus riigiametile lähemal asumine annab inimese panusele automaatselt suurema väärtuse.
Kõige rohkem pani mind aga mõtlema samas kommentaaris väljendatud seisukoht, et riigipea peaks suutma riiki suunata ja vajadusel sundida seda kodanike teenistusse. Esmapilgul võib see tunduda isegi sümpaatse mõttena, lähemalt vaadates peitub selles aga palju suurem küsimus.
Demokraatlikus ühiskonnas ei ole riik midagi kodanikest eraldiseisvat, mida tuleb aeg-ajalt sundida nende heaks töötama. Riik ongi kodanike loodud institutsioonide, reeglite ja kokkulepete raamistik meie ühiste asjade korraldamiseks.
Demokraatliku riigi olemasolu mõte on teenida oma kodanikke, kaitsta nende vabadust ja õigusi ning luua tingimused ühise tuleviku kujundamiseks. Kui oleme jõudnud selleni, et riiki ja kodanikku tajutakse kahe eraldiseisva poolena ning presidendi üheks ülesandeks peetakse esimese sundimist teise teenistusse, siis tasub küsida midagi märksa suuremat kui seda, kas järgmiseks presidendiks saab Ülle Madise või Tiit Land.
Presidendivalimised lõppevad ühel hetkel ja üks kandidaat osutub valituks, kuid küsimus, kuidas me oma riiki ja demokraatiat mõtestame, jääb. Demokraatia kvaliteeti ei näita ainult see, kes lõpuks valituks osutub, seda näitab seegi, kuidas me valikuni jõuame.