Reeglid näevad ette, et Eestil on alati valitsus, on ta siis vähemus või enamusvalitsus. Sellepärast ma ütlengi, et kui on olemas keegi, kes suudab enamusevalitsuse kokku panna, siis olge lahked, pange enamus kokku, moodustage valitsus, võtke see vastutus, asuge tegutsema. Igal ajahetkel peab Eestil olema valitsus, teisiti ei ole võimalik.
Lahkumiste puhul ma ütleksin, et selline lahkumine enne valimisi ei ole ebatavaline. Seda on ennegi nähtud ja me näeme ilmselt veel. Tulevad järgmised valimised ja tulevad järgmised lahkujad. Kipun pigem nõustuma nendega, kes ütlevad, et see pigem ei räägi probleemidest ja põhimõtetest või põhimõttelistest erinevustest, vaid ikkagi soovist saada endale võib-olla sobivam koht kuskil valimisnimekirjas. Nii et seetõttu ma arvan, et kui on sellised lahkujad, siis tihtipeale ongi maailmavaateliselt hea, kui erakonnad saavad oma toad tuulutatud ja järgmisele valimistsüklile paremini vastu minna. Mina olen oma inimestes kindel, aga kui keegi leiab õnne või enda sihitud eesmärgi mõnes teises erakonnas, ju see on siis nii määratud.
Millised on teie hinnangul need kõige suuremad vead, mida Reformierakond on teinud, et nii madala toetuseni jõuda või oli see paratamatu selleks, et võtta vastu selliseid otsuseid nagu te vastu võtsite?
Keeruline hinnata, neid väliseid hindajaid on ju palju. Ma arvan, et kindlasti on põhjuseks selline segadus maksudega nagu ma enne kirjeldasin. Kui me tegime sotsidega valitsuse ja arvasime, et kõrgema maksutasemega on võimalik samal ajal riigikaitsekulud katta ja võib-olla teha suuremat sotsiaalset ümberjagamist väiksemate kärbetega, sest sotsid teadupärast ei ole suured kärpimise fännid, et siis selgus, et ei saa ja me läksime lahku.