Lõputu meelelahutus viib aina lihtsustatuma kultuurini ning aina lihtsustatum kultuur taandub lõpuks primitiivsusesse, saamatusse ja infantiilsusesse ning toob vääramatult kaasa ühiskonna, mis ei tule enam iseendaga toime, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Idüllilist suvepäeva kujutatakse sageli päikselise päevana rannas või võrkkiiges, käes raamat, näol lõõgastunud ilme. Tõepoolest, mitmesugused neuroteaduslikud uuringud tõestavad, et lugemine alandab nii pulssi kui ka vererõhku ning mõjub suurepärase stressileevendajana.
Ometi on see idüllilise suvepäeva kujutis inimesest raamatuga juba ise rohkem midagi muinasjutulaadset. Tegelikkuses näeme hordide kaupa inimesi, kes istuvad ninapidi telefonis. Ja pahaseid lapsevanemaid, kelle meelest suveks jäetud kohustuslik kirjandus on mõttetu ülekohus.
Sest ka täiskasvanud ise istuvad telefonis. Võimalik, et inimesed loevad sealt mõnd kaasahaaravat raamatut, aga julgen selles kahelda. Kõikvõimalikud uuringud, teiste hulgas meie oma kevadel valminud lugemisuuring, kinnitavad lugemisharjumuse taandumist.
Mis sellest, hüüab praegu nii mõnigi! Las inimesed elavad nagu nad tahavad.
Eks oma tõde on selleski. Ometi tuleks teadvustada ka neid tagajärgi ja ohte, mida peidab endas praegu juba peale kasvav ühiskond, kus keerulisemat ja mitmekihilisemat ilukirjandust enam ei loeta. Kus lugemist seostatakse ennekõike meelelahutusega. Ma ise armastan ka mõnda head krimkat lugeda, eriti suvel. See haarab kaasa, nii et mõneks ajaks saab raamatusse kaduda ja unustada, milline hädaorg meie ümber valitseb.
Sellegipoolest peaks krimkade kõrval säilima ka nõudlikuma kirjanduse lugemine. See ei ole küsimus lihtsalt kaunite kunstide austamisest, see on küsimus ühiskonna ja kultuuri tulevikust.
Aina enam inimesi ei suuda enam keeruliste tekstidega toime tulla. Meie tähelepanu ja ajud on juba harjunud kiiresti kulgevate lugude, lihtsate mõttekäikude, lausete ja süžeedega.
Seriaalides tehakse pidevaid tagasivaateid, sest eeldatakse, et inimesed unustavad kiiresti juba eelmiseski osas toimunu. Tiktok ja muu sotsiaalmeedia on harjutanud meid oma tähelepanu killustama, aju aga peab juba enesekaitseks suure osa nähtust unustama, sest kogu seda meeletut infohulka, mis meid iga päev erinevatest kanalitest tabab, ei suuda keegi endas sügavuti talletada ja ega ei ole mõtetki. Selle eesmärk suures osas ju ongi siiski kõigest meelt lahutada.
Ent lõputu meelelahutus viib aina lihtsustatuma kultuurini. Ning aina lihtsustatum kultuur taandub lõpuks primitiivsusesse, saamatusse ja infantiilsusesse. Ning toob vääramatult kaasa ühiskonna, mis ei tule enam iseendaga toime.
Mida treenib süvenemist nõudev ilukirjanduslik tekst? Tähelepanu, mälu, keskendumisvõimet. Õpetab kannatlikkust ja süvenemist. Harjutab läbi elama väga laia spektrit erinevaid tundeid. Ja kasvatab empaatiat ning enda tundeeluga paremat hakkama saamist.
Ühest testist, milles osalesid ilukirjanduse lugejad ja aimekirjanduse lugejad, ilmnes, et ilukirjanduse lugejad olid selgelt edukamad kõiges, mis puudutas empaatiavõimet, mõttemänge ning mis vast eriti tähtis, võimekuses lugeda teiste inimeste nägudelt tundeid. Mõista teist inimest.
Mis juhtub siis ühiskonnas, kus tõsise kirjanduse lugemisest loobutakse? Mõne uurija hinnangul on see aeg juba käes.
“Arutelud muutuvad sisulise mõttevahetuse asemel loosungite esitamiseks. Inimesed jäävad üksteisele võõraks.”
Tähelepanu on killustunud. Mälu on lühike, sageli ei mäletata eelmise nädala sündmusigi. Tõde saab moonutada. Ajalugu unustatakse. Arutelud muutuvad sisulise mõttevahetuse asemel loosungite esitamiseks. Inimesed jäävad üksteisele võõraks.
Noored, kes kasvavad üles mäluta, keskendumisvõimeta, kujutlusvõimeta ning suutmatusega tulla toime nii iseenda kui ka teiste inimeste tunnetega, on aga ääretult haavatavad ja manipuleeritavad inimesed.
Eks autoritaarsed võimud on alati teadnud, et ilukirjanduse lugemine on ohtlik. Raamatute põletamine või muul moel hävitamine ja keelamine on olnud peaaegu igas totalitaarses riigis reegliks. Tahes või tahtmatult liigutab mittelugev inimene end ise justkui totalitaarse ühiskonnaga sarnasesse olukorda, kus taandub võimekus ühiskonda mõista, selles kaasa rääkida, oma arvamust kujundada, manipulatsioone läbi näha.
Kõik loetletud näited on sügavalt keele, abstraktse mõtlemise ja empaatiaga seotud võimed, mida just heal tasemel ilukirjandus aitab inimeses arendada.
Nii et lapsevanemad, kes kalduvad arvama, et suvine kohustuslik kirjandus on laste piinamine, peaksid ka ise võtma kätte mõne väheke nõudlikuma teksti ning koos oma lapsega ergastama oma aju neid piirkondi, mis tegelevad tundeelu, enesepeegelduse ning elu mõtestamisega.
Sest õigesti on öeldud: tulevikku määrab olulisel määral see, mille lugemist me jätkame.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.