Inimesed seisavad Venemaal bensiinijaamades järjekorras ja nurisevad tagasihoidlikult, kuid ütlevad, et saavad hakkama. Kuidas võiks majanduse üldist seisu Venemaal praegu hinnata?
Võib öelda, et Venemaa majanduse prognoosid käesoleva aasta osas on viimastel aastatel oluliselt langenud. Kui me vaatame kolm aastat tagasi, kuidas rahvusvahelised institutsioonid ja Venemaa ise nägid 2026. aasta majanduskasvu kujunevat, siis need numbrid olid kahe kuni 2,5 protsendi juures ning domineeris narratiiv, et Venemaa on jätkuvalt jõukas tänu naftatuludele. Teisest küljest avaldas ilmselt ka sõjamajandus kasvule mõju. Kui vaadata, mis on juhtunud Venemaa käesoleva aasta kasvuprognoosiga, siis veel märtsis-aprillis usuti, et kasv võiks olla optimistide jaoks 1,5 kuni kaks protsenti. Nüüd on isegi Venemaa keskpank juulikuus avaldanud kasvuprognoosi, kus majanduskasv jääb 0,5 protsendi kanti, täpsemalt nullist ühe protsendini.
Viiekordne langus 2026. aasta majanduse väljavaates väljendab üsna selgelt seda, et tegurid, mis Venemaa majandusele hoogu juurde lükkasid – kas sõjamajanduse või riigieelarve väga suure panuse kaudu muudel aladel –, on hakanud ammenduma. Teisest küljest on piiravaks teguriks jäänud tööjõupuudus. Väga madal tööpuudus on inimeste palgatulu kasvatanud ja ettevõtete jaoks tööjõukulusid alandanud. Nüüd on kõige suuremaks kasvupiduriks kujunenud intressikeskkond. Keskpank võitleb aktiivselt kuue kuni kaheksa protsendise inflatsiooniga ja selle nimel on 2024. aastal intressid tõstetud 21 protsendi peale. Neid on üksnes järk-järgult alandatud – viimane istung tõi nad 14,25 protsendilt 14 protsendile.
Siin ongi Vene majanduse õnnetu vastuolu, et hinnanguliselt kuue-seitsme protsendist inflatsiooni ravitakse 14-protsendise intressimääraga. See tähendab, et isegi kui inflatsiooni mõju maha võtta, peaksid mistahes investeeringud, mida ettevõtted Venemaal teevad, olema umbes kaks ja pool korda tootlikumad kui maailmas keskmiselt. Reaalintress, mis jääb kusagile seitsme protsendi kanti, kammitseb kasvu. Lisaks tööjõupuudusele on Venemaa majandust hakanud piirama ka investeeringute puudus.
Teises kvartalis oli samas väikene majanduskasv – 1,3 protsenti. Kuidas seda seletada?
Üks olulisemaid tegureid teise kvartali näitajates on eratarbimise tugevus. Seda eratarbimist toetab riigi panus inimeste reaalsissetulekusse, mis jaguneb küll väga ebaühtlaselt, aga tähendab laias laastus sõdivate inimeste palka, mis ületab kodus olemise palga kaks kuni kolm korda. Kõige fataalsemal juhul, lähtudes sellest, et väga paljud langevad või kaotavad töövõime, toob see Vene peredele kaasa täiendava sissetuleku, mis võib jääda isegi kahetoalise korteri hinna kanti. Siis tekibki absurdne olukord, kus sisenõudlus on stimuleeritud sõjakulutuste kaudu. Venemaa sõjaline võimsus ei ole enam ammu vaid see umbes kaheksa protsenti majanduse mahust, mis läheb sõjapidamisele.
See ei ole enam ainult võimekuse hoidmine rindel, vaid järjest rohkem ka hukkunute omastele pensionite ja kompensatsioonide maksmine, mis omakorda tõmbab kinnisvaraturu käima vaestes piirkondades, kus elanikkond väheneb. Neid kahe- ja kolmetoalisi kortereid ostetakse ebatavaliselt palju sularaha eest, mida riik maksab. Selline tarbimise stimuleerimine ei ole ilmselgelt jätkusuutlik, sest see tähendab ühtpidi tööjõu jäädavat kaotamist hukkunute näol ja teistpidi ühekordset tõuget kinnisvaraturule. Nende koosmõju on see, et inimeste võimekus oma eluaset osta või üüri maksta pikas perspektiivis väheneb.
Kui vaadata Vene majanduse kasvupotentsiaali pikemalt ette, siis numbrid ei paikne enam kahe või kolme protsendi kandis, rääkimata neljast protsendist, mida usuti veel mõni aasta tagasi. Nüüd arvestatakse ühe kuni pooleteise protsendiga. Kui maailmas üldiselt kasvab jõukus kuskil kolm protsenti aastas, siis Venemaa – alustades madalalt tasandilt, mis õigustaks tegelikult kiiremat kasvu – hakkab maailma jõukuse kasvule selgelt alla jääma. Seda vaatamata naftatuludele, mis on jätkuvalt üsna kõrged.
Kas võib kokkuvõtlikult öelda, et sõjamajanduse buum on nüüd jõudnud lõpuni ja sellega ei saa enam lõputult edasi purjetada?
Jah, mingi signaal oli juba see, et Venemaa 2026. aasta riigieelarves proportsionaalselt enam sõjakulutuste kasvu väga suures määras ette ei nähtud ehk need jäid 2025. aasta tasemele. Veel möödunud aastal võis pidada selle peamiseks põhjuseks Putini kalkulatsiooni, et võib-olla polegi vaja enam kulutada. Kuid tundub, et viimase poole aasta jooksul juhtunu viitab järjest rohkem sellele, et neil on ka rahastamise probleeme. Veelgi enam, kui vaadata juuli alguses toimunud riigivõlakirjade oksjoneid, siis need märgiti täis ainult viiendiku ulatuses ja vaid kümnendiku mahus õnnestus võlakirju ära müüa.
Kui investorid küsivad täna Venemaa pikaajalise riigivõlakirja intressimääraks 14–16 protsenti, siis ei ole isegi perspektiiv, et Venemaa keskpank võib intressimäärasid edasi alandada, vähendanud Vene majanduse krediidiriski. Venemaa võlakoormus on muidugi väike. Aga kui riik maksab neli-viis korda kõrgemat intressimäära kui Lääne-Euroopa riigid, siis intressikulude mõju riigieelarvele jääb väga püsivaks.
Eelarve puudujääk on nüüd üha kasvanud ja seda suuremal määral, kui oodati või isegi planeeriti. Millised on Venemaa varud ja võimalused seda puudujääki kompenseerida?
Putini väga ebapopulaarne õlekõrs oli käibemaksu tõstmine käesoleva aasta jaanuarist, mis lükkas mingil määral hoogu juurde ka inflatsioonile. Tol hetkel, kui käibemaksu tõsteti, oli administratsiooni sõnum, et see jääb viimaseks maksutõusuks. Teistpidi üritab Venemaa kindlasti leida erinevaid võimalusi oma nafta ja naftasaaduste müügiks, kuid tootmisvõimekus, eriti naftasaaduste osas, on hakanud langema. Kui Venemaa peab täna valdavalt omaenda rahvalt raha laenama kahekohalise intressimääraga, siis selle abil ei ole üldiselt võimalik majandusarengut rahastada ilma peale maksmata. Paratamatult on Venemaa sisenemas võlakasvuspiraali, millest väljatulekuks on eeldusi väga vähe.
Esialgne tase on madal. Vaieldamatult on majanduse struktuurne probleem aga see, et kuigi neil on hästi palju toormeid, suured naftatulud ja päris suur teenindussektor, on seal keskel olev tööstussektor väga ahtakene. Konkurentsivõime jääb tehnoloogiapiirangute ja sanktsioonide tõttu järjest rohkem ajale jalgu. Päästeteed nähti viimasel ajal Hiinas – Hiina autotööstus moodustab uutest autodest tõenäoliselt juba üle poole. Need on osaliselt Hiinas toodetud autod ja osaliselt Hiina juppidest Venemaal kokku pandud sõidukid. Ega hiinlased ei ole tegelikult huvitatud Venemaa järeleaitamisest, nad on huvitatud sellest, et Venemaa ostaks Hiina valmistoodangut. See avaldub ka selles, et vahetarbimistooteid, millest venelased ise suudaksid mingisugust väärtust luua, Venemaale isegi Hiina kaudu nii kergesti ei tule.
Ka Iraan piiras mingil määral auto varuosade ja mõningate oluliste komponentide paralleelimporti. Iraan langes Hormuzi väina kriisi tõttu sisuliselt sellest ahelast välja. Edasist tehnoloogilist ja majandusarengut hakkavad ilmselt piirama just sellised nüansid ja teatud komponendid, mis ei pruugi olla väärtuselt olulised, kuid mille kriitiline tähtsus teatud toodete puhul saab määravaks.
Venemaa enda poliitika on olnud suunatud maksutõusudele ja täiendavatele regulatsioonidele, aga ka olukorra varjamisele teatud määral. Täna oli märgiline uudis sellest, kuidas riikliku arengukorporatsiooni ökonomist vallandati, kuna ta julges väljendada mõtet, et praegune olukord ei ole jätkusuutlik. See kõik näitab närvilisuse kasvu ja justkui mingisse tunnelisse sisenemist.
Kõige paradoksaalsem on see, et kui ta avaldas maikuus oma prognoosi, mille eest teda nüüd karistati, siis Venemaa keskpank avaldas juulis umbes samad numbrid. Tegelikkuses on tundlikkus kriitika suhtes väga tugev. Võib-olla ei tehta seda kriitikat enam sugugi aasta enne seda, kui riiklikud institutsioonid järele jõuavad, vaid see viitaeg on kahanenud paarile kuule. Isegi kui Venemaa administratsiooni reaalsus jõuab nende kriitikute tasemele, keda varem karistati, tasub siiski olla ettevaatlik kõrgustes ja akende läheduses, kui oled Venemaa administratsiooni suhtes kriitiline.
Kui nüüd kuulutatakse välja täiendav mobilisatsioon, millest on juttu olnud peale valimisi, siis milline mõju sellel võiks olla majandusele?
Valimistulemusi ei ole mõtet isegi prognoosida, see on plaan. Tööjõunappus kammitseb Venemaa majandust kindlasti kõige enam piirkondades, mis on arengus keskmiselt rohkem maha jäänud – sealt on kõige rohkem inimesi läinud rindele ka majanduslikel põhjustel. See 1000 kuni 2000 euro suurune palk ületab suurel määral selle, mida nad kodus teeniksid. Täiendav mobilisatsioon oleks ühtpidi signaal Venemaa töövõimelisele ja andekale intelligentsile lahkuda riigist võimalikult kiiresti, mitte tulla tagasi või jääda kauemaks välismaale õppima. See tähendab, et majanduskasvu tagavad ajud voolavad välja tunduvalt varem, mitte tingimata mobilisatsiooni enda tõttu.
Teisest küljest saab täiendava löögi ka Venemaa tööstuse selgrooks kujunev keskklass või natukene madalam keskklass, kes teeb reaalselt tööd. See võib Venemaal kaasa tuua olulise tööjõukulude kasvul põhineva inflatsiooni, mis süvendab veelgi probleemi, et keskpank peab hoidma intressimäärasid kõrgemal. Täpselt nii, nagu võlakirjaturud seda täna isegi prognoosivad.
Kuhu võiks Lääs oma sanktsioonidega nüüd veel vajutada?
Üks oluline fookus on see, et tuleb mõelda kastist välja. Olemasolevad sanktsioonid juba töötavad, aga kütusekriis, mis Venemaal tekkis, tõi vaieldamatult täiesti uue mõõtme. Me ei pea enam sanktsioneerima ainult Venemaa päritoluga naftasaadusi maailmameredel – väga mõjus oleks olnud näiteks väga kiire piirang Venemaa diisliimpordile Euroopa riikidest ja nende kaudu. Sanktsioonide jõustamisel peab olema kiirem ja loomingulisem. Sanktsioonid ei ole muidugi ainuke põhjus, miks Venemaa majandus kannatab. Kuid nende tasapisi süvenemine ning ka nende karistamine, kes Venemaal sanktsioonidest kõrvale hoiavad, on kindlasti edaspidigi küllaltki olulises fookuses.