Me kipume presidendi välispoliitilisest rollist rääkides kasutama väljendit “Eesti tutvustamine maailmas”. See oli 1990. aastatel väga arusaadav eesmärk, aga praeguse Eesti jaoks on see liiga väike ambitsioon. Eesti presidendi käsutuses on nüüd midagi palju väärtuslikumat, see on aastakümnete jooksul kogutud diplomaatiline kapital, kirjutab Karoliina Ainge.
Presidendivalimiste eel kordub arutelus ikka ja jälle ootus, et president esindaks Eestit välismaal ja tutvustaks meie riiki maailmale. Esimene neist on mõistlik põhiseaduspärane nõue. Teine oli õige 1992. aastal, sel aastal aga enam mitte. Selleks, et suuta sisuliselt arutleda selle üle, mida me peaks uuelt presidendilt välispoliitikas ootama, peame kõigepealt vaatama, kuidas saavutatakse rahvusvahelistes suhetes edu.
Paljudel riikidel on võrreldes Eestiga väga vähe ressursse. Diplomaatide arv on väike, olulised rahvusvahelised kohtumised toimuvad teisel pool maakera ning kõigis pealinnades, kus nende tulevikku mõjutavaid otsuseid tehakse, ei ole võimalik saatkonda pidada. Ometi tuleb ka neil mõjutada ÜRO otsuseid, pidada läbirääkimisi suurriikidega ning tagada, et rahvusvahelised kokkulepped arvestaksid nende vajadustega.
Minu igapäevatöö üks keskseid küsimusi on, kuidas maailma kõige väiksemad ja kaugemad riigid saavad rahvusvahelises poliitikas oma huve kaitsta. Seetõttu tegelen palju küsimusega, kuidas muuta väike diplomaatiline kohalolek võimalikult mõjusaks. Milliseid suhteid tasub ehitada? Kus on mõistlik ise eest vedada ja kus leida partner, kelle hääl kostab kaugemale? Kuidas jõuda selleni, et sinu jaoks oluline küsimus muutub oluliseks ka riikidele, kelle jõud on sinu omast kordades suurem?
Selle töö kõrvalt Eestit vaadates taban end sageli mõttelt, et me räägime endast veidi valesti. Eesti on muidugi väikeriik, meid on vähe ning meie ressursid ei ole võrreldavad Saksamaa, Prantsusmaa või Ameerika Ühendriikide omadega. Diplomaatilise mõju mõttes on Eesti aga erakordselt võimas riik.
Meil on ligipääs, aastakümnetega üles ehitatud suhted ja usaldus. On valdkondi, milles Eesti seisukohti oodatakse ja kuulatakse. Meil on inimesed rahvusvaheliste organisatsioonide juhtstruktuurides, tugev välisteenistus ning võimalus rääkida liitlastega nii ametnike, ministrite kui ka riigijuhtide tasandil. Kõige olulisem on aga see, et Eesti on õppinud oma formaalsest suurusest suurem olema.
Diplomaatiline mõju ei tähenda tingimata seda, et Eesti nimi jõuab välismeediasse või meie esindaja peab konverentsil hea kõne. Mõju on palju vähem nähtav. Mõnikord tähendab see, et Eesti idee jõuab kokkuleppe teksti. Mõnikord seda, et mõni meist palju suurem riik hakkab kaitsma küsimust, mis on meile oluline. Kõige edukamal juhul ei mäleta lõpuks enam keegi, kelle idee see alguses oli.
“Eesti lõi pretsedendi, et küberjulgeolek on teema, mida maailma kõige mõjuvõimsam kogu peaks arutama.”
Üks näide pärineb minu enda valdkonnast. Kui Eesti oli aastatel 2020–2021 esimest korda ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liige, seadis ta üheks prioriteediks küberturvalisuse ning korraldas 2021. aastal nõukogu ajaloo esimese ametliku selleteemalise kohtumise. Eesti mandaadi lõppedes on seda üleval hoidnud teised riigid. Eesti lõi pretsedendi, et küberjulgeolek on teema, mida maailma kõige mõjuvõimsam kogu peaks arutama. Seda mõtet kannavad edasi teised, sageli ilma et keegi mäletaks, kes esimese kohtumise kokku kutsus.
Selline mõju ei sünni ühe eduka kohtumise korraldamisega. Suhteid ehitatakse aastaid, sageli teadmata, millal neid vaja läheb. Üks ametnik alustab tööd, järgmine jätkab. Ministrid ja valitsused vahetuvad. Valitakse uus president. Hästi toimiva riigi välispoliitika peab sellest hoolimata edasi liikuma.
Me kipume presidendi välispoliitilisest rollist rääkides kasutama väljendit “Eesti tutvustamine maailmas”. See oli 1990. aastatel väga arusaadav eesmärk, aga praeguse Eesti jaoks on see liiga väike ambitsioon. Eesti presidendi käsutuses on nüüd midagi palju väärtuslikumat, see on aastakümnete jooksul kogutud diplomaatiline kapital. Ligipääs teistele riigipeadele, võimalus hoida suhteid ajal, mil valitsuste päevapoliitika muutub, ning amet, mille mõju võib ulatuda palju kaugemale ühest visiidist või ametiajast.
Seda kapitali võib kasutada hästi, keskpäraselt või halvasti. Samuti võib seda kasvatada. Ilmselt on meie presidentuuride vältel kogunenud näiteid kõigist neljast kategooriast.
See kapital ei rakendu iseenesest. Ta vajab inimest, kes oskab seda kasutada – ja aeg-ajalt satub ametisse keegi, kes teeb seda väga hästi. Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves ja – küll peaministri, mitte presidendina – Kaja Kallas olid haruldaselt eredad välgunooled Eesti välispoliitika ajaloos. Nemad on näited sellest, mida suudab erakordne inimene korda saata kui vaatab oma rollist pisut kaugemale.
Seetõttu võiksime presidendi välispoliitilisest rollist rääkides küsida vähem, kas tulevane riigipea “esindab Eestit hästi”. Loomulikult peab ta seda tegema. Huvitavam küsimus on, millise Eesti ta viie aasta pärast oma järeltulijale jätab.
Kas Eesti suhted on tugevamad? Kas meil on rohkem inimesi, kellele keerulisel hetkel helistada? Kas oleme suutnud tuua enda jaoks olulisi küsimusi teiste riikide prioriteetide hulka? Kas Eesti diplomaatiline kaal on kasvanud?
Maailma kõige väiksemate riikidega töötades näen iga päev, kui raske on rahvusvahelist mõju üles ehitada, kui seda tuleb teha peaaegu nullist. Eesti suur eelis on, et meie ei alusta nullist, me räägime juba mitmekümneaastasest välispoliitilisest traditsioonist, mille juured on sajandi kauguses ajas. Iga valitsus, diplomaat ja president saab selle mõju mõneks ajaks enda kätte, kuid tähtis on see, mida ta sellega edasi teeb.