Tänavu lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 32. lend. Kultuuriportaal saab värskete maailma minevate näitlejate, lavastajate ja dramaturgidega tuttavaks. Vastab lavastaja õppesuuna lõpetanud Elss Raidmets.
Kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed?
Sündinud ja püsinud Tallinnas. Sain just lavastajapaberid, aga vahel kirjutan ka.
Mis oli sinu elu esimene suur teatrielamus?
Kõige enam pakkus neid esimesi suuri elamusi ikkagi Noorsooteater (tolleaegne Nuku). Eriti sümpaatsed ja olulised olid lavastused, kus oli ka hirmsaid või kurbi stseene. Oli erakordselt sümpaatne, kui minu emotsionaalset võimekust ei alahinnatud ja mul lubati kogeda (sageli esmakordselt) ka konfliktseid ja negatiivseid tundeid.
Lähen sügisest Noorsooteatrisse tööle ja mõtlen palju selle maja rollile noore vaataja hilisemas elus. Kui ei asuta kohe lapsi ettevaatliku mannavahuga lämmatama ja nämmutama, siis võib juhtuda, et õnnestub ennetada päris mitut rumalat täiskasvanut.
Teiseks “NO91 Kuningas Ubu”. Ajalooürikute põhjal pidin olema eelkooliealine (mu vanematel oli kombeks vanusesse puutuvaid soovitusi-keelde kultuurisündmuste puhul eirata). Mäletan, et olime suures angaaris – lauldi ja läbustati ja kanti kummalisi kostüüme. Ei mäleta, kas jäime teiseks vaatuseks ka. Sain täpselt 20 aastat hiljem “Ubu” Draamateatri saalis oma kursuse esituses kogeda ja oli päris kummaline, kuidas mingid mäluluugid taasavanesid.
Kui sa ei oleks lavakasse sisse saanud, siis kes oleks sinust saanud?
Ega ma ei oska veel ka väga enesekindlalt vastata, mis minust lavakasse sisse saades sai… Aga ilmselt oleksin vastasel juhul saanud kunstiteadlase paberid, omaksin kinnisvara ja teeksin kehvemapoolset indie-bändi.
Kes on sinu lemmiknäitleja Eestist, kes välismaalt? Miks?
Eestist Hilje Murel, välismaalt Sandra Hüller. Mul on alati hea meel, kui nad lavale/ekraanile ilmuvad.
Millest tunned Eesti teatris puudust?
Julgusest aegunud süsteeme muuta, eriti institutsioonide tasemel. Eesti teatris on palju õlitatult toimivaid elemente, aga on ka asju, mis on iseenesest mõistetavad ainult sellepärast, et nende muutmisest tekkivad esialgsed pinged oleksid tüütud. Samas mõistan ka, et sellest kõigest on vastik end läbi närida ja kipun pahatihti valima keeruliste küsimustega põrkudes mugavama variandi.
Unistuste tegelane, keda laval või ekraanil mängida?
Mul juhtub sageli nii, et kui oma unistused välja ütlen, tekib mul juba puhtalt nende sõnastamisest nii suur eduelamus, et ellu viia väga ei viitsigi…
Mida sa teatrist kõige enam otsid?
Et tõmbaks (kasvõi korraks) ilmselgelt trajektoorilt kõrvale.
Kas elu ilma teatrita on võimalik?
Küllap on, aga koos on ilusam…
Anna mõned soovitused: üks film, üks raamat, üks lavastus.
Film: “It’s Never Over, Jeff Buckley”, Amy Berg
Raamat: “Tšernobõli palve: tuleviku kroonika” ja “Sõda ei ole naise nägu”, Svetlana Aleksijevitš
Lavastus: “Enigma”, Elle Viies
Lõpetuseks viis lühiküsimust:
1. Film või teater?
Teater.
2. Esimene või viimane rida?
Viimane.
3. Sõnateater või kaasaegne etenduskunst?
Sõnateater.
4. Suur saal või tubateater?
Suur saal.
5. Shakespeare või Beckett?
Shakespeare.