Katriin, milline õpilane sa koolis olid ja millal teadusest huvituma hakkasid?
Ma olin kooliajal suht nohik. Käisin Avinurme Gümnaasiumis Ida-Virumaal, aga tundsin, et tahaksin suuremaid väljakutseid. Seega läksin peale põhikooli õppima Nõo Reaalgümnaasiumisse.
Reaalained meeldisid mulle väga, kõige rohkem võib-olla keemia ja matemaatika. Kooli ajal mul veel teaduse tegemisest erilist arvamust ei olnud, need helged mõtted tulid alles hiljem. Mulle on siiski alati meeldinud õppida ja ennast arendada. Naljakas on see, et kui koolis olid füüsika ja elektriõpetus mulle kõige raskemad, siis tänaseks ma elektriõpetusega – energiatehnoloogiatega ja elektroonika materjalidega – peamiselt tegelengi. Võib-olla valisin endale kõige raskema tee, et hoida seda väljakutset meeles.
Kas sul oli koolis mõni õpetaja, mentor või mõni kogemus, mis sind suunas?
Meil olid põhikoolis väga toredad õpetajad ja huvi reaalainete vastu tekkis kindlasti juba seal. Kõige suurem mõju oli ikkagi gümnaasiumil, sest Nõo Reaalgümnaasiumis on väga tasemel õpe ja väga vinged õpetajad. Meil oli näiteks keemiaõpetaja, kes andis ka ülikoolis keemiat ja tegi meile hästi palju praktikume ja katseid, mida saime ise läbi viia. See oli kindlasti väga innustav.
Bakalaureuseõpingute ajal käisin vahetusüliõpilasena Portugalis ja seal oli eriti vinge õppejõud, kes andis majandust. Selles aines pidime kirjutama esseesid ÜRO säästva arengu eesmärkidest, mina kirjutasin Eestist ja energeetikast. Sain oma esseele nii head tagasisidet, et mul tekkis esimest korda tunne, et võib-olla suudaksin ma tõesti midagi vinget ja olulist teha.
Kuidas sa gümnaasiumis oma ülikooli erialavalikuni jõudsid ja miks just keskkonnajuhtimine?
Ma armastasin keskkonda ja loodushoidu. Keskkonnakaitse teemad tundusid mulle olulised seetõttu, et olin palju loodusfilme vaadanud ning ehkki olin ise alati elanud nö ümbritsetuna loodusest ja erinevates maakohtades, siis mind raputas kohutavalt see, kui palju mujal maailmas ökosüsteemid inimtekkelistel põhjustel kannatavad. Läksin bakasse keskkonnajuhtimist õppima – tollal oli selle eriala nimetuseks tööstusökoloogia – et panustada sellesse, kuidas saaks tööstussektor keskkonnateemadel jätkusuutlikum olla. Peale bakalaureuseõpinguid tundsin siiski, et tahaksin midagi tehnilisemat lisaks õppida, ja kuna mul oli Portugali kogemus selja taga, siis energeetika tundus rohkem inseneeriasse toetuvat. Läksin magistrisse jätkusuutlikku energeetikat õppima ja põhimõtteliselt selle teema peale olengi jäänud.
Millega materjaliteadlane või materjaliinsener täpsemalt tegeleb?
Sünteesime laboris mikrokristalle ja mõnikord sünteesime või sadestame õhukesi kilesid – ehk siis selliseid materjale, mida saab kasutada päikesepaneelide valgust neelavas kihis. Tänapäeval valmistatakse päikesepaneele peamiselt ränist, aga ränil on teatud puudused, mistõttu teadlased uurivad alternatiivseid materjale või erinevaid arhitektuure.
Oleme defineerinud sellise materjali nagu püriit, aga meie laboris uuritakse ka kesteriiti ja teisi odavaid, maakoores külluses saada olevaid ja mittetoksilisi ühendeid. Püriidi eelis on see, et see on väga soodne materjal ja seda töödeldakse palju madalamatel temperatuuridel, nii et energia kokkuhoid on päris suur.
Materjaliteadlane uurib materjali omadusi, mõtleb, mis rakenduses seda kasutada – ja ka vastupidi, lähtudes vajalikust rakendusest, mõtleb välja materjali, mis neid eeldusi täidaks. Näiteks päikesepaneeli tegemisel peab materjal neelama valgust, ta ei tohi seda peegeldada ega läbi lasta. Valguse neelamisel neeldunud energia peab tekitama elektron-auk paare, energia ei tohi lihtsalt muutuda soojuseks. Seejärel teen kirjanduse uuringu, mõtlen, kuidas ma saaksin enda laboris seda materjali sünteesida, mis algainetest, mis temperatuuril, mis rõhu all, mis tingimustes. Siis sünteesin selle materjali, teen järeltöötlused ja saan hakata mõõtma ja testima, mis omadused saadud materjalil on ja kas see vastab eeldustele. Kui vastab, siis lähme edasi ja hakkame seadet valmistama, sadestades erinevaid kihte üksteise peale. Kõik on selle nimel, et tehnoloogiad meie ümber oleksid jätkusuutlikumad, energiasäästlikumad, soodsamad, kasutaksid mittetoksilisi aineid ja me kõik saaksime elada paremat elu.
Kuidas sa kosmoseteemani ja -materjalideni jõudsid?
Töötasin peale bakalaureuseõpinguid AHHAA keskuses, kus viisin läbi teadusteatreid ja planetaariumietendusi. Pidin õppima erinevaid kosmosega seotud fakte, mida külastajatele rääkida, kui planetaariumis ekskursioone läbi viin. Nii saingi kosmoseteemadest inspireeritud – see oli tol hetkel täiesti rabav, kui ma oma ühiselamutoas istusin ja etendusteks õppisin. Olin vaimustatud Universumis toimivatest jõududest ja erinevatest taevakehadest ning suuresti ka sellest, kuidas inimesed Maal seda kõike teavad?! Tahtsin rohkem teada saada…
AHHAA-s toimus ka Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) karjääripäev, kus sain aru, et tegelikult saab väga paljudes valdkondades kosmosega tegeleda – ei pea olema ainult astronaut või astrofüüsik. Siis otsustasingi minna magistrisse mõnda sellist inseneeriaga seotud eriala õppima, mida saaks ka kosmose valdkonnas rakendada. Ülikoolis otsisin endale magistritööks projekti, mis oleks seotud kosmosega, ja õnneks leidsingi endale sellise juhendaja, kellel oli ESA kogemus – kaks kosmose ja materjalide entusiasti hakkasid koos projekti tegema. Tänaseks on meie uurimisrühm juba nelja-liikmeline.
Kui palju tehakse rahvusvahelist koostööd, et vältida sama asja topelt uurimist?
On ülitähtis olla kursis sellega, mida teistes riikides või teadusasutustes tehakse. Me peame iga kord, kui me artikli avaldame, tegema kirjanduse ülevaate ja võrdlema mujal maailmas tehtavat teadust sellega, mida meie teeme.
Püriit ei ole päikeseenergia materjalina praegu väga populaarne, tal oli kuulsusperiood rohkem üheksakümnendatel, siis sattusid teised sama valdkonna materjalid fookusesse. Meie oleme püriidi uuesti üles võtnud, sest see materjal on ajas palju küpsemaks muutunud. Maailmas on veel ainult paar rühma, kes püriidist päikesepaneelidega tegelevad – üks on Ameerikas Minnesotas ja paar rühma uurivad püriiti Hiinas. Euroopas me ei tea ühtegi. Kui me saime teada, et Minnesotas tegeleb rühm meile sarnase teemaga, võtsime nendega kohe ühendust, et vahetada muljeid või saada tagasisidet meie leitud probleemidele. See ei ole konkureerimine, vaid suurepärane võimalus sünergiaks ja näiteks selleks, et ühisprojekti taotleda.
Milline on tõenäosus, et teie teadustöö päriselt kosmosesse jõuab?
Tõenäosus on väga hea, sest materjal, mida me uurime, on üliheade omadustega. Peame lihtsalt leidma üles meetodid, kuidas need teoreetilised füüsikalised omadused praktikas ellu tuua. Oleme päris palju prototüüpinud ja katsetanud, ja ma usun, et vaid mõne aasta pärast oleks meie materjal valmis kosmosesse lendama. See tehnoloogia, mismoodi meie päikesepaneele valmistatakse, on tegelikult oma esimesel kosmoselennul juba palju varem: teeme koostööd Eesti Tudengisatelliidi Sihtasutusega ja nende järgmine satelliit SUTS testib meie valmistatud monoterakiht-päikesepaneele Maa lähiorbiidil. See ei ole Kuu peal testimine, aga monotera-tehnoloogiat ei ole kosmoses seni proovitud, nii et varsti saame teada, kuidas seda tüüpi päikesepaneel kosmoses vastu peab.
Kas sul on teadlase karjääri jooksul olnud mõni heureka-hetk või läbimurre?
Mul on olnud vähemalt üks suur vau- või heureka-moment. Pooljuhtmaterjalide puhul peab eristama kahte tüüpi: n-tüüpi ja p-tüüpi pooljuhti. Meie suutsime oma püriiti teha alguses ainult n-tüüpi, ja me proovisime palju erinevaid meetodeid, et sünteesida p-tüüpi kristalle. Pärast mitmeid seeriaid ja erinevaid katsetusi see meil lõpuks õnnestus, saime oma järgmised prototüübid valmis teha ja artikli avaldada. See oli oluline moment, sest me saime jälle rohkem kontrolli oma materjali üle – me ise suudame sünteesitingimuste läbi defineerida, millised omadused materjalil on. Enne defineeris seda ainult loodus.
Oled sa kunagi oma karjäärivalikuid kahetsenud või tundnud, et tulemuste ootamine on liiga pikk?
Eks me igaüks mõtleme aeg-ajalt, kas meie valikud on olnud õiged, aga mina olen kindel, et ma olen teinud kõik otsused selle järgi, mis mulle sel hetkel kõige targem tundus. Ja lisaks, midagi peab ju niikuinii tegema – miks mitte siis midagi erakordset, midagi esimest korda.
Teaduses on hästi vinge see, et jah, tuleb minna järeldoktorantuuri ja kohustuslikke karjääriastmeid on nii palju, aga see kõik on täiesti uus. Iga päev loome midagi uut siia maailma ja ma arvan, et on vähe teisi töökohti, mis võimaldavad nii palju erinevaid tegevusi, nii palju reisida, välisvõrgustikku luua ja ise oma töötempo defineerida.
Mida sa ütleksid praegustele põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele, kes ei saa aru, miks reaalaineid vaja on?
Minu arvates on kõik need matemaatika-, füüsika- ja keemiaharjutused täiega huvitavad. Keemiaharjutused, mida põhikoolis ja gümnaasiumis õpitakse – lahuse ülesanded, protsendid ja molaarsused –, see kõik on minu igapäevane leib. See, mis koolis tundus abstraktne, on reaalselt vajalik ja ei ole ainult kuivalt läbi tehtud harjutus. Matemaatikas õpitud integraalid on samuti vajalikud, näiteks kui on vaja arvutada, kuidas konteiner keemilist lahust soojeneb vastavalt soojenemisgraafikule. Mul on väga hea meel, et minu õpetajad on mulle neid teemasid tutvustanud, sest mul läheb neid igapäevaselt vaja.
Miks on Eestis vaja noori insenerierialadele suunata ja kuidas seda teha?
Insenerid on bad ass. Insenerid on need, kes loovad ja ehitavad meie maailma meie ümber – see tuba, kus sa oled, see arvuti, lambipirn, auto, millega sõidad. See on kõige lahedam karjäärivalik, mida üldse valida.
Kampaaniad ja projektid nagu „Eesti otsib estronauti“ ja Inseneriakadeemia on suurepärased, sest tänu neile näevad õpilased sotsiaalmeedia või teiste kanalite kaudu, mida insenerid teevad. Teine väga vinge kontseptsioon on töövarjud või tudengivarjud, kus õpilased saavad väikese maitse suhu sellest, mida erinevad rollid endast päriselt kujutavad. Samuti meeldivad mulle sotsiaalmeedia eeskujud ja populaarteaduslikud kanalid, mis inseneeria ja teaduse igapäevaelu tutvustavad.
Kas koolihariduses tuleks midagi muuta, et noored reaalainetest rohkem huvituksid?
Üks asi, mida ma soovitaksin võibolla muuta, on kaotada kitsas ja lai matemaatika, sest matemaatika on vajalik palju rohkemates valdkondades, kui kuueteistaastane õpilane suudab hoomata. Gümnaasiumis ja põhikoolis antav aluspõhi peab olema mitmekesine ja matemaatika on osa sellest.
Õpilasi võiks rohkem suunata töövarjupäevadele. Noortel võiks olla mitmekesisemaid võimalusi huviringide näol, näiteks robootika või telekommunikatsiooni vallas.
Milline on sinu sõnum noorele, kes tahaks kosmosevaldkonnas tegutseda?
Kõigepealt on oluline leida oma valdkond – näiteks mul oli selleks keskkonnahoid ja jätkusuutlikkus ning sellest tuli energeetika –, ja mõelda, kuidas seda ühildada kosmose uurimisega.
Igasugustes huviringides ja tudengiorganisatsioonides osalemine on see, mis avab hästi palju uksi nii oskuste kui ka kontaktidega – Tudengisatelliit, Kuupkulgur, Tartu Observatooriumi teadusmalev ja estronautide konkurss on suurepärased võimalused.
Ma tahaksin lisaks veel naistele öelda: naised STEM-is on nii lahedad! Kui meil oli karjääripäev Euroopa Kosmoseagentuuriga, siis rõõm ja üllatus oli näha, et suurem osa Eesti ESA-s töötavatest inimestest olid naised. Naised, kui nad midagi pähe võtavad, siis nad teevad selle ära. Kes lisaks veel inseneerias või reaalainetes orienteerub, saab elus alati hästi hakkama.
Kas sul on oma karjääri kohta veel midagi olulist lisada, näiteks teadlaskarjääri kohta?
Teadlaskarjäär võib olla kosmosesevaldkonnas ja üldse reaalainete valdkonnas väga lahe. Akadeemiline karjäär on täiesti omaette suund, mida noored väga palju ei kaalu, nähes ennast pigem erasektoris. Aga akadeemias saab luua midagi täiesti uut ja tänu nendele avastustele valmivad erasektoris igasugused tooted ja teenused. Akadeemiline karjäär võiks õpilaste jaoks samuti üks variant või idee olla.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare