Lapsepõlves armastasin hirmsasti Pärnut tema Rannahotelli ja «seene», parkide, pergolate, valge peenliivase hiigelranna, sillerdava merevee ja igavese suvega. Kuidagi läks nii, et vahepeal ununes see imeline linn mul aastakümneteks, kuni taasavastasin ta viis–kuus aastat tagasi koos oma nüüd juba üheksaste kaksikutega: kui lapsesõbralik ja hea elukeskkond siin on! Sellest peale olen üdini Pärnu fänn ja hoolin väga sellest, et head hoitaks ja elukeskkond läheks siin järjest paremaks. Nii võtsin rõõmuga vastu kutse juhtida ühel augusti pealelõunal Aia ja Laia tänava nurgal linnaruumiteemalist arutelu «Pärnu südalinna lugu: mis on tehtud, mis veel ees?». Etteruttavalt olgu öeldud, et jutt ei jätnud kohaletulnuid külmaks, pakkudes nii mõnegi selge sõnumit tuleviku tarvis.
