Praegune riigikorraldus on Eestis kehtinud juba üle 30 aasta ja ees seisev presidendi ametikoha täitmine on juba kaheksas. Presidendi leidmiseks oleme seni korraldanud 13 valimist: kaheksa korda riigikogus, neli korda valijameeste kogus ning ühe (esimese) korra tegime üldise otsevalimise (aastal 1992). Riigina ja ühiskonnana peaks meil kogemust ja oskusi olema küllalt ja rohkemgi.
Kuid meie senised presidendikogemused on ikka veel segased ja vastuolulised. Arvamused selle kohta, milline president Eestis peaks olema, on olnud muutumises ja jõudnud domineerivalt selleni, et Eestile on kõige sobivam parlamentaarse vabariigi vähese poliitilise võimuga president-riigipea. Üsna väheseks on kahanenud presidendi otsevalimise nõudmine.
Kui aga algab järjekordne presidendi valimise kampaania, pääseb justkui paisu tagant valla tohutu vaimse segaduse tohuvabohu. Seda tuleb muidugi eriti ajakirjanikelt, sest ajakirjandusmaailm näeb presidendi valimist kui tippsündmust. Selle kajastamise juures ei ole võimalik maha salata enda kui “kuningategijate” tsunfti kuulujate tähtsuse tunnet.
Algab muidugi ka kõikvõimalike, nii suuliste kui ka kirjalike arvamuste laviin, millel on enamasti üsna vähe seost meie praeguse riigikorraldusega. Selle taga on ühest küljest ülemaailmne taust, kust seoses ametinimetusega “president” leiab praktiliselt kõike mõeldavat ja mõeldamatut. Teisest küljest aga on ühiskonnas säilinud meie teise maailmasõja eelne presidenditeemalise poliitilise mõtlemise mahukas pärimus, mis jätkab oma elu omamoodi folkloorina erinevate kildude kujul.
Ja lõpuks, igasugune rahulolematus – ükskõik millega – on soovi korral ühendatav presidendi teemaga.
Järgnevalt püüan põgusalt käsitleda nüüdsetel presidendivalimistel rohkem tähelepanu pälvinud teemasid ning sedagi, kuidas oleks vaja ja võimalik tulevikus riigielu seda elementi paremini korraldada, sest maailmas leidub häid kogemusi, mis ei ole meil küllalt tuntud. Ja kuidas võiks põhiseaduse vastavaid kohti paremaks kirjutada, kui kunagi peaks niisugune võimalus tekkima.
President sissepoole või väljapoole?
Kes ka ei oleks Eesti Vabariigi President, ikka saab olema nii, et osa tema tööülesandeid on suunatud sissepoole, Eesti kodanike elu ja tegevuse suunas. Ja teine osa väljapoole, rahvusvahelisse tegevusse.
Kuna kõike samal ajal ei jõua, siis tuleb valida, mis on olulisem, millele pühendada rohkem aega ja energiat. Põhivalik tuleb teha muidugi lähtudes rahvuslikest huvidest. Sellest tuleneb seegi, milliste oskustega abilisi ja kaastöötajaid on rohkem vaja.
Valdavalt väljapoole suunas tegutsesid meil edukalt Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves. Põhiküsimus on nüüd selline: kas praegu on aeg, mil on eriliselt vaja just taolist tegevust või kas meil on presidendikandidaat, kelle rakendamine sisesuunal oleks tema võimete raiskamine?
Arvan, et peame olema tänulikud välisministeeriumi kantslerile Jonatan Vseviovile, et ta juhtis meie tähelepanu sellele, et meil on juba ammu krooniliseks muutunud probleem, et välisministrite tuntus, mõjukus ja rahvusvaheliste tegevuste tulemuslikkus on pehmelt öeldes nõrgavõitu.
Aga selle taga on hoopis teine põhjus, mis paraku on välistanud sobiva “ravi”. Tegemist on ühe meie valitsemisviisi praeguseks justkui kivistunud ja ainuvõimalikuna paistva nähtusega, millele mina paneksin nimeks “lapsministrid”. Selle ajaloo ja tulemuste täpsemaks kirjeldamiseks ei ole siin küll õige koht, aga pean siiski panema kirja mõne lause, et lugeja saaks aru, mida ma mõtlen.
Kõik algas Mart Laari peaministriks olemise ammustel aegadel, kui eesolevate suurte muutuste tegemiseks tuli ministriks võtta vahel isegi täiesti ilma valdkondlike kogemusteta inimesi, kuna teistsuguseid ei olnud. Hädaolukord tingis erakorralisi ajutisi hädalahendusi.
Mitukümmend aastat hiljem on saanud normiks, et valitsuse moodustamise lõpusirgel, kui tegevusprogramm on juba koostatud ja kinnitatud, jagatakse ministrikohad valitsuserakondade ladvikute hulgas ning seejuures ei võeta reeglina arvesse, kas või kui palju vastavat valdkonda üldse tuntakse.
Sõna “laps” minu pakutavas terminis ei viita mitte niivõrd noorusele, kuivõrd erialakogemuste ja teadmiste puudumisele. Eesti täitevvõimu ministeeriumid on täiesti suutelised tegutsema ka hoopis ilma ministrita kantslerite ja asekantslerite juhtimisel, kellele omakorda meeldivad sõnakuulelikud ministrid ja nad on suutelised oma lapsministrile tegema sobivaid poliitilisi “kingitusi” jne. Arvan, et taolised nähtused on üks allikas, miks kõlavad ikka jutud nn süvariigist.
Minu soovitus oleks, et vähemalt välisministeeriumi puhul võiks proovida teha teisiti. Eesti-taolises riigis võiks olla ju ka nii, et sama välisminister, kellel on kujunenud piisav rahvusvaheline tuntus, püsib mitu valitsust järjest. Kui ma ei eksi, siis just nii oli kombeks enne teist maailmasõda.
Erinevalt Jonatan Vseviovist arvan ma, et Eesti vajab praegu eeskätt just sissepoole suunatud tegevusega presidenti. Meie karjuvad hädad on ikkagi sisemaised.
Inimestega on vaja rääkida
Põhiseaduse tekstis on nimetatud vaid osa presidendi ametiülesannetest, nimelt sellised, mille puhul on vaja teada, mida ja milliseks ajaks president peab tegema. Teistlaadi kohustusi, mille suhtes on president vaba otsustama, kuidas ja millal ta neid teeb, seal kirja pandud ei ole.
Eestis poliitilises elus on väga harvaks jäänud kõnepidamine. Kas ei peeta seda enam vajalikuks või on kadunud kõnepidamise oskus? Meil on praegu ametis peaminister, kes ilmselt saab ise aru, et kõnepidamine ei ole tema tugev külg ja ta isegi ei ürita seda teha. President Alar Karis peab kõnesid ja need ei ole sugugi halvad, kuid peaministri ja teiste valitsuse esindajate poliitilise kõne suutmatust ta korvata ei ole üritanud.
Ma ei ole president Karise kõnesid väga suure tähelepanuga kuulanud, sest paljud neist on olnud adresseeritud mõnele kitsamale kuulajaskonnale, kelle hulka ma ennast ei arva. Ehk teisiti öelduna, need ei ole olnud oma sihilt üldrahvalikud kõned. Nende all mõtlen ma kõnet, milles rahva juht või riigi kõrge ametnik räägiks selliselt, et tema jutt oleks adresseeritud kõigile ja igale kodanikule, kes seda kuulates tunneks, et räägitakse ka otse temale isiklikult.
“Teine äärmus oli Kersti Kaljulaid, kes ilmselt sellest ise aru saamata tõukas rahva teatud rühmasid Eesti riigist pigem eemale.”
Poliitilise kõne mõiste on ideaalis ikka sisaldanud kolme osa, et kust tuleme, kuhu oleme jõudnud, kuhu ja kuidas peaksime edasi liikuma. Lennart Meri sai sellega hakkama, aga siis oli teine aeg ja teised teemad. Arnold Rüütel üritas samuti, kuid tema poliitiline ajalugu tegi tema jutu osale rahvast ebausutavaks. Teine äärmus oli Kersti Kaljulaid, kes ilmselt sellest ise aru saamata tõukas rahva teatud rühmasid Eesti riigist pigem eemale.
Pealegi oleks mõistele “kommunikatsioon” vaja tagasi anda vana tähendus, et see ei oleks lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtimise ja puru silma ajamise sünonüüm. Aga mul on tõsine kahtlus, et praegusel ajal on üksteisest arusaamine mitmel erineval põhjusel muutunud ületamatult raskeks ja asjaoludest sõltuvalt ei ole võimalik kõigile ühel ajal ja ühevõrra arusaadavalt rääkida. Võib-olla peaks proovida rääkida mitmes erinevas “keeles”?
Meenuvad omaaegsed Kaja Kallase sõnavõtud, mille puhul nägin, kui hästi euroteemad ja Euroopa Liidu sõnavara “läksid peale” teatud tüüpi kuulajatele. Aga oli selge, et mitte kõigile ja vist mitte ka enamikule. Tekkis mulje, et teist tüüpi kuulajatele paistis teda kuulates, et neile kommunikeeritakse sõnumit, et “teid meile tegelikult vaja ei ole, võite minna sinnasamusesse…”
Ja siis on Eestis veel ju ka inimesed, kelle arusaamine on nõukogude-vene tagapõhjaga ning kelle elukogemus on mitme põlvkonna elukogemus, et ainus asi, mida ei tohi uskuda, on see, et kõneleja on siiras, tegelikult on tal ju ikka mingi tagamõte, mis ei tähenda head…
Kas erakonnakandidaatide ajastu on läbi?
Kunagine paraad – igal erakonnal oma presidendikandidaat – paistab olevat kadunud. Neid ei olnud enam juba eelmisel valimisel viis aastat tagasi. Muidugi on EKRE-l ja igal teisel erakonnal õigus soovi korral kasutada presidendivalimisi erakonna tuntuse tõstmise instrumendina, aga kui iga erakond esitab enda kandidaadi ja neist on tõsiseltvõetavaid rohkem kui kaks? Siis läheb mõte paratamatult selles suunas, et on vaja mitut valimisvooru, kus vähem toetust saanud kandidaadid langevad välja, kuni viimase vooru ajaks jääb vaid valik kahe kandidaadi vahel.
Selliseid süsteeme kasutatakse maailmas üsna edukalt nii presidentaalsetes vabariikides kui ka isikuvalimistega parlamendivalimistel. Kuid seda kasutatakse Euroopas presidendivalimisel ka mitmes parlamentaarses demokraatias. Meie naabritest näiteks Soomes ja Leedus. Leedus ei ole see reeglina andnud häid tagajärgi, seal on tulnud valitud presidenti isegi ametist tagandada. Soomes on head presidendid saadud kandidaatidest, kellel on olnud suured teened ja rahva lai toetus.
Eestis on paraku erakondade ühistegutsemine seadusega sama hästi kui keelatud, seda kahe erandiga. On lubatud parlamendi liikmete kuulumine ühisesse valitsuskoalitsiooni ning lubatud on ka kahe või enama erakonna ühinemine ühiseks erakonnaks. (Kõrvalpõikena: minu arvamus on, et keelud on ebamõistlikud ja ka põhiseadusevastased.)
Olen varem mõelnud ja kirjutanud, et meil Eestis – nagu on ette tulnud meie armsal naabermaal Soomes – võiks ja peaks saama presidendiks oma poliitilise karjääri lõpuotsas olevad veteranpoliitikud, kellel on ka mitmekordseid valitsusjuhi kogemusi, aga seni ei ole meil olnud kedagi, kellel oleks selleks ajaks veel piisavalt tervist ja energiat.
Meie tüüpi valitavate riigipeadega riikide puhul paistab siiski, et on parem ja kindlam, et riigipead ei valitaks üldrahvalikult, oleks vähem populismi ja uute Napoleon III-te saamise ohtu.
Euroopa monarhid
Euroopas on hulk riike, kus presidente ei ole, sest nendes on riigipeaks monarh, enamasti nimetusega “kuningas”, sellised on näiteks Hispaania Kuningriik, Ühendkuningriik, Rootsi Kuningriik, Taani Kuningriik, Norra Kuningriik, Belgia Kuningriik, Madalmaade Kuningriik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik.
Kõigis neis on kunagi olnud tugev kuningavõim, mida järk-järgult vähendati ning lõpuks kirjutati nende õigused ja kohustused põhiseadusesse, nii et neid nimetatakse praegusel ajal konstitutsioonilisteks monarhiateks (erandiks on muidugi Inglismaa, kus kirjutatud põhiseadust üldse ei ole).
Praeguste Euroopa parlamentaarsete vabariikide presidentide ametite vaatlemisel tuleb otsekohe mõte, et nende ellukutsumise eeskujuks olid just need eelkirjeldatud monarhid. Tegelikult oleks vaja ühist terminit, mis neid mõlemaid riigipeade rühmi ühiselt nimetaks, sest ametiülesanded on omavahel üsna sarnased.
Ehk on kirjutatud raamatuid või tehtud uurimusi nendel teemadel? Paraku ei ole midagi sellesisulist minu silmade ette sattunud. Olen kuulnud ainult ühest presidentide teemalisest eestikeelsest kirjutisest, see on “Presidendivalimise süsteemid Euroopas”, mille autor on Allan Sikk ja mis ilmus Riigikogu Toimetistes nr. 14 aastal 2006.
Riigikogu ja valimiskogu
Mitte keegi meist, kes me aastatel 1991–1992 sattusime Põhiseaduse Assambleesse, ei olnud asjatundjad presidentide valimise küsimustes ja minna maailma sellesisulist tarkust omandama ei olnud aega. Vaidlused põhiseaduse vastavate osade käisid kuni assamblee tegevuse lõpuni ja hääletused üha kordusid.
Lihtsustatult öeldes oli kolm rühma, kellel olid erinevad tahtmised. Kõige konkreetsemate soovidega olid need, kes tahtsid, et presidendiks saaks ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel. 1992. aasta sügisel see siiski veel ei õnnestunud.
Need, kes mõistsid õigusliku järjepidevuse põhimõtet kitsalt, soovisid et meil jätkuksid 1938. aasta põhiseaduse ja Konstantin Pätsi tüüpi presidendid. Kõige rohkem oli toetajaid mõttel, et meil oleks parlamentaarse vabariigi president, aga sellist eeskuju meie riigi ajaloos ei olnud kunagi varem olnud.
Euroopas on kümmekond parlamentaarset vabariiki, kus presidenti ei vali otse terve rahvas. On kaks suurt riiki, Saksamaa ja Itaalia, kus presidendi valimiseks kutsutakse kokku eraldi valimiskogu. Mõlemal maal on valimiskogud suured: parlamendi mõlema koja liikmed pluss veel regioonidest (resp. liidumaadest) sinna saadetud esindajad. Liikmete hulk on mõlemas valimiskogus pooleteise tuhande kanti.
“Kui oleks tulevikus vaja valijameeste kogu kui otsustava tähtsusega institutsiooni päästa, siis peaks selle vist komplekteerima kuidagi mitteerakondlikult.”
Teine riikide rühm on selline, kus eraldi valimiskogu ei moodustata ja president valitakse parlamendis. Niisugused riigid on näiteks Läti, Kreeka, Ungari, Tšehhi, Malta, Albaania ja Šveits. Et on nii valimiskoguga kui ka valimiskoguta variant, see on vaid Eesti põhiseaduses ja selle puhul väidan vähemalt mina, et see sai tehtud valesti, muuhulgas selle pärast, et Eesti põhiseaduse üks voorusi on, et iga riigile tähtsa otsuse tegemiseks on oma kindel koht, mitte variandid.
Variantidega on seotud üks oluline oht, nimelt suunavad need sisulise valiku tegemiselt poliitilistele mängudele ja kombinatoorikale. Selle tõestuseks piisab, kui meenutada, mis toimus Eesti presidendi valimistel aastatel 1996, 2001 ja 2016.
Kui tekib sobiv võimalus, peaks ka Eesti põhiseaduses otsustama, kas üks või teine, aga mitte mõlemad. Kui eelistada eraldi valimiskogu, siis tuleb aga leida ka selle mõistliku komplekteerimise viis.
Teiseks on aga presidendi valimise seaduses kehtivate valijameeste kogu moodustamise normide puhul praeguseks sisuliselt tegemist Põhiseaduse Assamblee omaaegse otsuse muutmisega sama hästi kui vastupidiseks. Nimelt oli algselt vahekord, et iga riigikogu liikme kohta lisandus umbes kolm valijameest omavalitsustest.
Kui riigikogu 13. koosseisu ajal teostati omavalitsusüksuste arvu drastiline vähendamine (seda juhtis reformierakondlasest minister Arto Aas), siis oleks pidanud vastavaid esindusnorme muutma. Seda aga ei tehtud ja sel viisil vähenes riigikogu koosseisule lisanduvate valijameeste kogu liikmete arv umbes neli korda.
Nüüd ei saa enam tõsiselt väita, et valijameeste kogu puhul, kui seda peaks vaja olema, oleks erakondade esindatus riigikogu struktuurist väga palju erinev, kuigi tõenäoliselt oleks mõne erakonna esindatus suurem. Kui oleks tulevikus vaja valijameeste kogu kui otsustava tähtsusega institutsiooni päästa, siis peaks selle vist komplekteerima kuidagi mitteerakondlikult.
Torkab aga silma, et mujal Euroopas, kus presidenti valitakse kas parlamendis või eraldi valijameeste kogus, kulgeb see ikka ladusalt, ilma oluliste tülideta ja tihti ilma rahvusvahelise tähelepanuta. Lähemal vaatlusel paistab mitu valimistehnilist “nippi”.
Esiteks säilitatakse kõrge poolthäälte nõue, enamasti kaks kolmandikku koosseisust, kuid mitte kunagi alla 50 protsendi.
Teiseks, kogu valimisprotsessi jooksul säilitatakse üha uute kandidaatide esitamise võimalus. See on minu arvates eriti oluline, kuna väga suure autoriteedi ja valituks osutumise potentsiaaliga kandidaadid on enamasti, vähemalt valimisprotsessi algusperioodil, tagasihoidlikud ja n-ö punnivad vastu.
Kolmandaks, kandidaadiks üles seadmise tingimused on üsna “lõdvad”. Saksamaa valimiskogus piisab sellest, kui ülesseadjaks on ainult üks valimiskogu liige. Lätis nõuab seadus kümne ülesseadja allkirja. Aga kui esimesest kandidaatide valikust kedagi ära ei valita, siis saab minna kandidaatide esitamise teisele ja järgmistele ringidele. Meie oleme enda minimaalse 21 esitaja nõudega küll ämbrisse astunud.
Ja neljandaks, hääletamisvoorude arvule ei seata ülempiiri.
Vaat nii lihtne see ongi.