Praamipileti hinna üle ei peaks aga iga kord pidama uut poliitilist vaidlust. Meil võiks olla läbipaistev ja arvudel põhinev kord, mille järgi on võimalik hinnata, milline hind on põhjendatud ja milline mitte.
Kevadel seisavad ees valimised ja tahan ühe asja selgelt välja öelda: saarte ühendus ei peaks olema ühegi kindla poliitilise jõu teema.
Mul on täiesti ükskõik, milline erakond selle oma valimisprogrammi kirjutab. Mida rohkem jõude saarte ühendust oma südameasjaks peab, seda parem. Siin ei ole vaja võistelda selle nimel, kelle ettepanek see oli, vaid jõuda kokkuleppele põhimõtetes, mis kehtivad ka pärast järgmisi valimisi.
Üks neist põhimõtetest võiks olla, et riigi toetus bussile, rongile, lennukile ja praamile lähtub võrreldavatest ja läbipaistvatest kriteeriumidest. Kui üks transpordiliik saab riigilt rohkem tuge kui teine, peab olema võimalik arusaadavalt selgitada, miks.
Praegu kipub avalik arutelu liiga sageli sõltuma sellest, milline teema on parasjagu kõige valjemini päevakorral. Saarte püsiühenduse põhimõtted peaksid olema sellest stabiilsemad.
Miks mitte kaugkütte loogika?
Parvlaevapiletite hinnastamisel võiks olla sõltumatu mehhanism, mis kontrollib, kas kavandatav hinnamuutus on põhjendatud.
Eestis on selleks üks võimalik eeskuju olemas kaugkütte valdkonnas. Monopoolses olukorras tegutsev soojatootja ei saa lihtsalt teatada, et kulud kasvasid ja tarbija peab nüüd rohkem maksma. Hinna põhjendatust kontrollib sõltumatu regulaator.
Parvlaevaühenduse puhul on olukorras sarnaseid jooni. Saarlane ei saa valida teist vedajat ega konkureerivat praami. Auto, bussi või rattaga mandrile jõudmiseks ei ole meil teist teed.