Kolmapäeval 2026. aasta presidendi noore kultuuritegelase preemia pälvinud dramaturg Priit Põldma tõdes intervjuus ERR-ile, et tundis kohe, et ei saa raha endale jätta ja annetab selle noorte keskkonnaorganisatsioonile Fridays for Future.
Kui läheme ajas tagasi hetke, kui saite teada, et teie olete sel aastal selle preemia pälvinud, siis mis oli esimene emotsioon või mis mõtteid see tekitas?
Mul oli eile õhtul Viljandis esietendus ja see teade tuli täpselt peaproovide ajal. See on tõesti suur rõõm ja au, sest mul ei olnud õrna aimu, et see võib mind tabada. Ma ei olnud kuidagi selle peale mõelnud.
Mul oli nii palju muid asju seal Viljandis parasjagu ajada ja siis tuli kuidagi välja mõelda, millal ma Tallinnasse jõuan seda vastu võtma, kuidas see kõik läheb… Selles mõttes ta tabas, tõesti, keset kõige kiiremat tööaega.
Mida selline preemia tähendab ühele noorele kultuuritegelasele, kui oluline selline märkamine ja tunnustamine on?
Muidugi on märkamine ja tunnustamine olulised. Just nimelt, et see, mida mina olen koos oma sõprade-kolleegidega püüdnud teha, et see on sellisel moel teostunud, et keegi on selles midagi ära tundnud, midagi märganud, seda kogedes midagi tabanud ja see on kedagi puudutanud…
Me ei tee ju keegi oma tööd preemiate pärast, aga kui see, mida me teeme, kellelegi lähedale jõuab, siis see on ju väga suur asi.
Mis see siis on, mis te olete püüdnud oma töödega selle kümne aasta jooksul teha, milleni olete tahtnud jõuda, kuidas olete tahtnud publikut puudutada?
Eesmärk on ju ikkagi tabada mingit elus olemise tunnet praeguses ajas. Kui hetkiti õnnestub millelegi pihta saada, siis on ju ülihästi läinud. Enamasti läheb ikka natuke mööda.
Kuidas sündis otsus, et preemiaraha läheb annetusena Fridays for Future’ile?
Suhteliselt esimesel õhtul, kui Rasmus Puur mulle helistas ja seda teatas. Mul oli kohe see tunne, ka kuidagi praeguses ajas, kus me oleme, et ma ei saa seda raha endale võtta. Meil on praegu nii palju olulisemaid, vajalikumaid, valusamaid teemasid, kuhu on palju rohkem raha vaja ja mis on otseselt seotud ka sellega, et kultuur saaks kesta ja meie saaks oma tööd teha.
Kui mulle langes sülle selline summa, millega ma ei olnud kuidagi arvestanud, siis mul oli kohe see esimene impulss, et ma tahan selle mõnele keskkonnaühendusele anda ka just nimelt selleks, et kultuuri, keskkonna ja looduskaitse tihedat seost kuidagi teadvustada.
Siis ma rääkisin erinevate tuttavatega, kes on keskkonnaalal tegevad ja tundus igatpidi kõige õigem, et noore kultuuritegelase preemia läheb noorte keskkonnaühendusele.
Kui lihtne üldse on praegu kultuuritegelasel hakkama saada just rahalises mõttes? Kui preemiasumma annetasite, siis võiks arvata, et ei ole hullu.
Ta on kahtlemata keeruline ja ravikindlustus vabakutselistele loovisikutele on ülivajalik. Minul on olnud õnne ja tööd. Olen saanud toetusi nii kultuurkapitalilt kui veel mõnelt fondilt, mul on tõesti vedanud, ma saan hakkama. Aga loovisikute ja eriti vabakutseliste loovisikute äraelamise teema on muidugi väga suur küsimus.
Oma kõnes te ka juhtisite tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Kas need on teemad, millele te igapäevaselt mõtlete, et need said just täna siin esile toodud?
Muidugi ma mõtlen neile igapäevaselt. See on valu sellepärast, kuhu me teel oleme ja mis saab sellest ümbritsevast maailmast, kus me toimetame ja mille püsimine on ju eeldus sellele, et me saame teha seda, mida me teeme: nii füüsilise maailma ja looduskeskkonna kui ka väärtusruumi mõttes.
Muidugi ma mõtlen sellest iga päev ja mul on tunne, et kui on võimalus kuskil mingi auditooriumi ees midagi rääkida, siis peab rääkima sellest, mis paneb südant valutama, sest meil on aega ja jõudu vähe, aga siiski on seda ja seda peab ära kasutama.
Mis nüüd teie tulevik toob? Viljandis oli esietendus ära, millised on järgmised projektid?
Eile õhtul tõesti Viljandi vanas haiglas esietendus Ugala suvelavastusena “Lühem kui elu” ja nüüd järgmised mõned nädalad seda mängitakse. See on tõesti selline hästi-hästi ajutine projekt, kuna see maja müüakse maha ja läheb tõenäoliselt lammutamisele, kolm nädalat ja selle looga ongi kõik.
Lähimad lähimad nädalad tiksub veel see peas ja siis me läheme alates septembri algusest koos Mart Kangroga Von Krahli Teatri proovisaali ja hakkame rääkima võib-olla osalt neist samadest teemadest, millest sai täna räägitud. Mart on põlvkonnast, kes sai täiskasvanuks Eesti taasiseseisvudes, ja mina olen sellest põlvkonnast, kes sündis just Eesti taasiseseisvudes. Räägime sellest, kuhu oleme jõudnud ja kuidas me erinevalt vaatame sellele Eestile, kus me elame.