Facebooki arutelus hakati naist nimetama, tema isikut oletama ja teda solvama. Seda ma ei õigusta. Juhtumi avalikustamine ei anna kellelegi õigust korraldada omakohut ega muuta sõltuvusprobleemiga inimest sõimu märklauaks. Ajakirjanduse ülesanne ei ole valida inimest, keda rahvahulk võiks kividega loopida.
Loo mõte polnud ka teatada rasedatele, et alkohol kahjustab loodet. Seda teab iga täiskasvanu ning sõltuvushaigus ei kao manitsuse, häbistamise ega ajaleheartikli mõjul.
Küsimus on lapse kaitsmises
Küsimus on laiem: kuidas saab raseduse ajal järjepidevalt alkoholi tarvitanud naine jõuda sünnituseni, ilma et abi oleks tema ja sündiva lapseni jõudnud õigel ajal? Millal tekib ametkondadel võimalus sekkuda? Kes märkab ohtu ja mida saab päriselt teha enne, kui laps sünnib kahjustatuna?
Lühike uudisnupp neid küsimusi ei avanud. Seetõttu on mõistetav ka kriitika, et lugejale näidati üksikut vapustavat juhtumit, kuid ei selgitatud probleemi ulatust ega abisüsteemi toimimist. Juhtum ise oli uudis. Selle tausta avamine on ajakirjanduse järgmine ülesanne.
Eraldi küsimus puudutab allikaid. Ajakirjanikud ei avalda oma allikate nimesid, kui pole teisiti kokku lepitud. Samuti ei saa üksnes loos sisalduvate andmete põhjal järeldada, et teabe andis haigla või kiirabi töötaja. Sündmuse tunnistajate ring oli palju laiem.
Me ei kirjutanud sellest naisest sellepärast, et tema elu oleks vähem väärt või tema väärikus väiksem kui teistel. Kirjutasime, sest sündimata ja vastsündinud laps ei saa ennast kaitsta ega oma olukorrast teada anda. Kui täiskasvanu sõltuvus seab lapse tervise otsesesse ohtu, ei ole see enam ainult ühe inimese eraasi.
Ent avalik huvi ei tähenda avalikku hukkamist. Nende kahe vahele piiri tõmbamine on toimetuse töö. Vahel on see piir selge, vahel aga üsna vaieldav. Kõnealune juhtum kuulub teise rühma ning seepärast väärib ka selle kajastamise üle tekkinud vaidlus tõsiselt võtmist.