Tänavu suvel lahvatas poleemika mitmeperspektiivse ajalooõpetuse üle. Hooga hakkas elama oma elu väide, justkui sooviks see lähenemine Eesti ajaloo keerulisi kohti pehmendada, tundlikke teemasid vältida ja lõpuks meie rahvuslikku identiteeti ähmastada. Maarja Vaino sõnastas selle mure ERR-i päevakommentaaris teravalt ja mõni päev hiljem lükkasid ajaloodidaktik Mare Oja ja ajalooõpetaja Tiina-Mall Kreem väite koolipraktikale ja metoodika sisule toetudes ümber.
Kummaline on seda vaidlust jälgida juba kas või põhjusel, et kirjutasin ise Õpetajate Lehes 2015. aastal üsna ühemõtteliselt: “Mitmeperspektiivse ajalooõpetuse eesmärk on õpetada ajalugu kui teadusdistsipliini, mitte kasutada ajalugu ideoloogilise tööriistana.” Üksteist aastat hiljem ei ole mul põhjust sellest lausest ühtegi sõna tagasi võtta.
Mitmeperspektiivsus ei tähenda, et fakte enam ei ole, et okupatsioon on “üks arvamus” ja küüditamine “teine perspektiiv”. See ei tähenda ka, et õpetaja peaks iga perekonnalegendi ajaloolise uurimistööga võrdseks kuulutama.
Perspektiive võib olla mitu, minevikus toimunud sündmus ei muutu sellest mitmeks. Õpilase ülesanne on õppida küsima, kes räägib, millal räägib, millele väide tugineb, mida jutust välja jäetakse ja kuidas sama sündmust kogesid erinevad inimesed. Allikakriitika aitab tõele lähemale jõuda.
Mitmeperspektiivsus ei ole relativism
Eesti jaoks on sellel väga praktiline, isegi julgeolekupoliitiline mõõde. Venemaa riiklik propaganda kasutab teise maailmasõja ajaloonarratiive järjekindlalt tänapäevase poliitika tööriistana, Balti riikide Nõukogude okupatsiooni nimetatakse “vabastamiseks”, okupatsioonimälestuse hoidmist “ajaloo ümberkirjutamiseks” ning Eesti riigi samme ikka ja jälle “natsismi” või “russofoobia” ilminguks. Neid sõnumeid võimendavad propagandakanalid, sotsiaalmeediavõrgustikud ja kõikvõimalikud hübriidsõja infotorud.
“Kumb on Eesti julgeolekule kindlam, kas õpilane, kes reprodutseerib kellegi teise poolt ette öeldud infot, või õpilane, kes suudab propagandamüüdi ise lahti selgitada?”
Kui tahame, et Eesti noor oskaks sellistele narratiividele vastu seista, ei piisa käsust, et “See on vale, jäta meelde!” Palju tugevama moraalse selgrooga on ajalooteaduslikku allikakriitikat valdav noor, kes oskab ise võtta ette Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli, 1940. aasta sündmused, Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse, repressioonide allikad ning 1944. aasta poliitilise olukorra ja põhjendada, miks sõna “vabastamine” Eesti puhul ei kirjelda toimunut adekvaatselt. Kumb on Eesti julgeolekule kindlam, kas õpilane, kes reprodutseerib kellegi teise poolt ette öeldud infot, või õpilane, kes suudab propagandamüüdi ise lahti selgitada?
Me soovime õigusega, et rahvusvähemustest noortel kujuneks tugev Eesti riigiidentiteet ja et nad väärtustaksid põhiseaduse eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selleks ei pea vene, ukraina, valgevene või tatari juurtega noor loobuma oma etnilisest identiteedist ega perekonnaloost. Tegelikult on riigiidentiteet tugevam siis, kui selle kõrvale mahub ausalt ka teadmine, kust on pärit minu pere ja mida tema on läbi elanud.
Mida Narva noored tegelikult mõtlevad?
2024/2025. õppeaastal palusin Narva Eesti gümnaasiumi 10. ja 11. klassi õpilastel anonüümselt kirja panna mõtteid teise maailmasõja mälestamisest, heroiseerimisest, tundliku dialoogi pidamisest ja sellest, kuidas peaks kool seda teemat õpetama. Kokku sain vastuseid 36 noorelt. See ei ole teaduslikult representatiivne uuring, pigem õpetaja termomeeter, mis näitab, millise ajaloomäluga noored klassiruumi tulevad.
Sealt leiab väga selgelt Eesti riigiidentiteediga haakuvaid mõtteid. Üks õpilane peab oluliseks “tähistada meie praegust vabadust”. Teine kirjutab: “See on meie ühine minevik ja seda ei saa lihtsalt ignoreerida.” Kolmas sõnastab ajalooõpetuse eesmärgina vajaduse õppida, “kuidas propaganda võib viia massilise hävinguni”, ning mõista demokraatia ja inimõiguste väärtust. Need ei ole sugugi ühetaolise “vene mälukogukonna” vastused. Need on Eesti koolinoorte mõtted.
Leiame ka mõtteavaldusi, milles on selgesti näha pobedobesie* mõju. “Minu lemmikpidu on 9. mai,” kirjutab üks vastaja. Teine: “Võidupäev. Mingi puhkus.” Kõige jõulisemas vastuses võrreldakse Eestis 9. mai senisel kujul tähistamise piiramist lausa usklikult usu äravõtmisega.
Veel üks õpilane tahaks koolis õppida “mida head tegi Venemaa teiste riikide ja inimeste heaks”. Üks noor tunnistab, et enne Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu ei tähistanud tema pere 9. maid õieti üldse, lihtsalt teati, et selline päev on; Euroopa päeva olemasolu 9. mail oli talle aga suur üllatus.
On mitmeid mõtteid, mis peegeldavad Eesti kontekstis ebamugavat perekonnalugu. Näiteks üks noor räägib, et tema vanaisa on teise maailmasõja kangelane ja tema portree ripub Moskva Kremlis.
Neid lauseid ei ole mõtet peita ega nende autoritele moraalset diagnoosi panna. Õpetaja jaoks on need hoopis teave, et siin on koht, kus perekonnamälu, nõukogudeaegne võidumüüt ja tänapäevane Vene propagandaruum on omavahel kokku kasvanud.
Ent kõige rohkem on vastustes halltoone. Ja just halltoonides toimub päris õpetamine. “On oluline tähistada mitte üldiselt “võitu”, vaid oma pere lugu.” “Vaja tähistada mitte seda, et keegi on võitnud, aga seda, et sõda on lõppenud.” “Oluline on tähistada inimlikkust ja sõja lõppu.”
Veel kõnekam on küsimus, kuidas pidada dialoogi nii, et keegi haiget ei saaks. Vastustes korduvad “rääkida rahulikult”, “vältida süüdistamist”, “kuulata teist”, aga ka “vaikida”, “üldse mitte rääkida” ja “enne küsida, kas sellest teemast võib rääkida”.
See näitab, et noored tajuvad teist maailmasõda ja 9. maid jätkuvalt elava konfliktina. RITA-Rände uuring jõudis juba 2020. aastal samasse punkti: tundlike teemade pinge väheneb siis, kui õpilasele antakse võimalus oma mõtteid ja tundeid väljendada ning neid klassiarutelus mõtestada.
Halltoonid ongi päris elu
Narvas kohtab nähtust, mis võib mujalt vaadates tunduda paradoksaalne. Õpilane võib rääkida nõukogude ajast suure heldimusega ega pruugi esmapilgul näha selles okupatsiooni, kuid seisab 25. märtsil siiralt ja hingestatult stalinliku režiimi ohvritele püstitatud Memento Mori mälestusmärgi juures, sinimustvalge lint rinnas. Tema peas ei pruugi nende kahe vahel mingit vastuolu olla.
Meie, ajaloolaste jaoks on vastuolu ilmne. Õpilase perekonnaloos võivad aga vanaema jutud, nõukogude lapsepõlve nostalgia, küüditamise hukkamõist ja Eesti riigi austamine täiesti rahulikult ühes toas elada.
“Kriitiliste küsimuste esitamine võib anda Eestile kodaniku, kes on oma järelduseni jõudnud ise.”
Rahvuslikult meelestatud ajalooõpetaja võib sellise noore peale pahandada, et kuidas sa ometi aru ei saa. Või oleks hoopis mõistlikum küsida: miks su perekond nõukogude aega niimoodi mäletab? Kes teie perest sel ajal Eestis elas? Mida tähendas 1940. aasta Eesti riigile? Keda küüditati ja miks? Mida ütlevad dokumendid? Hurjutamine oleks plaaster õpetaja hingehaavale. Kriitiliste küsimuste esitamine võib anda Eestile kodaniku, kes on oma järelduseni jõudnud ise.
Sama kehtib sõna “vabastamine” kohta. Kui õpilase perekonna juured on Valgevene või Ukraina külas, kus Saksa okupatsioonivõim tappis tsiviilelanikke, või Leningradis, kus pere elas üle blokaadi, ei ole mul õpetajana õigust keelata tal öelda, et “Nõukogude armee vabastas minu vanaisa koduküla Saksa okupatsioonist.” Selle pere ajaloolises kogemuses võib see olla täpne lause.
Aga siis tuleb selgitada lahti küsimus, kas sama sõna sobib 1944. aasta Eesti kohta. Ei sobi ilma väga olulise täpsustuseta. Saksa okupatsioon lõppes, kuid Eesti Vabariigi iseseisvus ei taastunud, tagasi tuli Nõukogude okupatsioonivõim. Sama armee, sama sõjaetapp, erinev riiklik ja perekondlik kontekst. Selle erinevuse mõistmine ongi ajaloolise mõtlemise oskus, mille arendamisega tegelebki mitmeperspektiivne ajalooõpetus.
“Ära plära!”
Mul on selle kohta üks piinlik pedagoogiline mälestus. Töötasin tollases Tartu Aleksander Puškini Koolis, praeguses Jogentaga Koolis. Viienda klassi rõõmsameelne poiss teatas tunnis vanaisa jutule toetudes, et Tartut oligi teise maailmasõja ajal vaja pommitada, sest seal olid fašistid. Enne kui professionaalne ajalooõpetaja minus jõudis pidurit tõmmata, jõudis tartlane minus ette. “Ära plära!” käratasin poisile.
Kõnealune poiss oli muidu tunnis innukas, uudishimulik ja jutukas. Pärast seda oli ta nädalaid lukus. Mul võis faktiküsimuses olla põhjust tema väitele vastu vaielda, aga pedagoogiliselt kaotasin ma selle vaidluse sekundiga. Õigusest on õpetajale vähe kasu, kui õpilane paneb ukse kinni.
Mida oleks pidanud tegema? Küsima. Millal Tartut pommitati? Kes pommitas? Keda vanaisa nimetas “fašistideks”? Kus vanaisa sõja ajal elas? Millistest allikatest saame kontrollida, kes Tartus sel hetkel viibisid ja mis oli pommitamise eesmärk? See ei tähenda lapsele järeleandmist. See tähendab tema väite viimist perekonnaloo tasandilt ajaloo uurimise tasandile. Täpselt seda mitmeperspektiivne ajalooõpetus teebki.
Kultuuritundlikkus ei tähenda, et me loobume Eesti riigi ajaloolisest kogemusest, sest äkki keegi solvub. Kultuuritundlikkus tähendab, et me teame, millise kogemuse kaudu õpilane meie ette jõuab, ning oskame sealt rajada tee teaduspõhise ajalookäsitluseni. Empaatia ei ole õigeksmõistmine, erineva vaatenurga kuulamine ei ole selle õigeks tunnistamine ja mitmeperspektiivsus ei ole mitme “tõe” pidulik rivistus.
Eesti rahvuslik identiteet ei muutu tugevamaks sellest, kui õpilane õpib õiged laused pähe ja kordab neid kontrolltöös. Ta muutub tugevamaks siis, kui noor mõistab, miks Eesti riik 1918. aastal loodi, miks 1940. aastat nimetatakse okupatsiooniks, miks küüditamine oli kuritegu, miks Nõukogude võidu mälestus võib tema perekonnas olla päriselt valus ja püha ning miks see perekondlik mälu ei anna Venemaale õigust Eesti ajalugu ümber kirjutada.
Allikaviited
* Vene k победобесие on halvustav neologism, millega kriitikud kirjeldavad Venemaal kujunenud hüpertrofeerunud “võidukultust”: Teise maailmasõja võidu rituaalset heroiseerimist ja militariseerimist ning selle pärandi kasutamist tänapäevase agressiivse poliitika õigustamiseks. Sõnamäng ühendab sõna победа (“võit”) ja -бесие (“hullus, märatsemine”; vrd беситься).