Komisjonis arutlusele võetud vaidluse keskmes oli Tallinnas Madalmaa tänaval asuv korter, mille ostuks sõlmisid pooled lepingu 2021. aasta märtsis. Menetluses lähtuti sellest, et korter tuli ostjale üle anda hiljemalt 2022. aasta juulikuu lõpus, kuid tegelikult toimus üleandmine alles 2025. aasta maikuu alguses. Seega venis üleandmine 1012 päeva.
Tarbija nõudis arendajalt kahjuhüvitisena kokku 30 542 eurot, millest suurema osa moodustas tema hinnangul saamata jäänud üüritulu. Tarbija sõnul ostis ta korteri investeeringuks ja väljaüürimise eesmärgil ning kuna tal oli elukoht olemas, ei olnud tal plaanis uut korterit ise kasutada. Pika viivituse jooksul muutusid aga perekondlikud asjaolud ning pärast korteri kättesaamist otsustas ta sinna ise elama asuda.
Arendaja palus nõude rahuldamata jätta. Ettevõtte hinnangul oli nõue aegunud ning tarbija ei olnud piisavalt tõendanud, et oleks korterit tegelikult välja üürinud või väidetud ulatuses tulu teeninud.
Komisjon märkis, et pelgalt võimalusest korterit välja üürida kahjunõude rahuldamiseks ei piisa. Samas leidis komisjon, et tarbija väidet toetasid mitmed asjaolud. Korteri ostmise ajal oli tal juba elukoht olemas ning ta esitas tõendeid ka selle kohta, et on varem oma kinnisvara välja üürinud. Seetõttu pidas komisjon usutavaks, et korteri esialgne eesmärk oli üüritulu teenimine.
Samas ei nõustunud komisjon täielikult tarbija arvutustega kahju suuruse kohta. Komisjoni hinnangul oli põhjendatud hüvitada saamata jäänud üüritulu eest 23 000 eurot. Ülejäänud nõuded, sealhulgas ettemakse kasutamisest saamata jäänud tulu, jäeti rahuldamata.
Kui pooled otsusega ei nõustu, on neil õigus pöörduda sama vaidluse lahendamiseks maakohtusse.