Ärgates meenus mulle mu selleöine unenägu.
EV välisminister Lennart Meri istus mu voodi jalutsis ja kinnitas, et tema ei tunne ühtegi sõjaväelast, kes oskaks lüpsta lehma. Härra Meriga asus vaidlusse sõjakomissar Rein Põder, kes istus samuti minu voodi jalutsis, aga kes millegipärast avaldas end seekord soome keeles. Sõjakomissar kinnitas end olevat pesuehtsa mulgi, kes lisaks mulgipudrule tarvitab ka ehtsat piima ja Õisus suvepuhkusel lüpsab seda reeglina ise.
Oli esimene puhkusejärgne töine päev 20. august.
Autos oli bensiin otsakorral ja ma palusin tööle sõites enne iga ristmikku heldet saatust (Enn Eesmaa lemmikväljend), et ei tuleks punast tuld või pikemat tankirivi. Kohale jõudes tõmbasin laenatud lohviga kolleegi autost endale AI-93 hingekurku. Bensiinijaamades on meil Eestis nüüd järjekorrad.
Ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ filmitoimetaja Jaan Ruusiga arutasime, et meie kui teenekad punased peaksime nüüd olema erilise au sees.
Jaan Ruus arvas, et igati kohane oleks avaldada intervjuu väljapaistva parteitegelase Karl Vainoga. Kõik võtsid seda kui head nalja.
Reklaamikunstnik Kanadast Uno Raamat oli näost mõnevõrra kahvatu ja püüdis teistest mitte maha jääda: „See show on vist minu tuleviku auks korraldatud!“
Keskpäeva ajal oli muidu ülitiheda ja vinguse Narva maantee liiklus suhteliselt lahe. Inimesi liikus tänavatel vähem kui tavaliselt. „Tallinna“ poes oli üüratu toidusaba.
Kohvi jõin kohvikus „Narva“. Kõrvallauas olev räpasevõitu vanem vene keelt kõnelev naine (mu kaaslane ütles tema kohta „saast“) tõmbas ühtäkki suu väikeseks kriipsuks, kiitis oma lühikeses suulises avalduses kolhoosikorda ja vene valitsust ning käskis ettekandjal kohvitassi tagasi viia, sest selle servas olevat pragu.
Raadio kuulutas sel hetkel, et 70 tanki ja 20 muud sõjamasinat olevat Assakul, söövad lõunat ja asuvad kohe Tallinna poole teele.
Toimetusse tagasi minnes oli selline tunne, mida varem ei ole tundnud. Siiski tehti kõikjal nalja. Lausa traagiliselt ei osanud ka keegi asja võtta.
Lehekujundaja Nigul Treimann (Eesti parim) arvas, et kõik lehed pannakse kinni, jääb ainult „Sovetskaja Estonia“ ja võib-olla ka Leito, aga kõik on veel kahtlane.
Pärast kella ühte helistasin Luigele, küsisin, kas „Ekspress“ on üle võetud või ei. Telefon krabises, Luik ei saanud hästi aru, naeris siis aga eriti kõlavalt, sest arvas, et tankid on juba „Eesti Elu“ ees, ja lohutas lõpuks, et kõigepealt arreteeritakse vist siiski „Nelli Teataja“.
Raekoja platsis oli kõik väga rahulik. Vene keelt kõnelev noor daam pakkus välja uut teenust – teha hobusega ring ümber Raekoja platsi ja maksta selle eest viis rubla. Söötsin hobusele leiba.
Raekoja platsi vahetus naabruses, „Eeslitalli“ õuel oli täielik Euroopa. Söödi banaane, joodi firma KOFF õlut, oldi lõbusad. Nurgatagune koht, ei saagi teada, kui midagi juhtunud on!
Palju oli välismaa (sealhulgas vene) noori. Tuntutest astus läbi hästi punase suuga Maria Avdjuško. Seinaäärses lauas istus Mait Raun. Pea oli tal sassis nagu alati.
Kell neli oli Vabaduse plats inimesi ääreni täis. Marju Lauristini ja Edgar Savisaare kõnesid katkestati ohtrate vahepausidega. Rein Veidemann luges eelmisel päeval mitu-mitu korda kuuldud RR pöördumist, milles olid read vajadusest Eesti Vabariiki otsemaid tunnustada. Rahvas Vabaduse platsil oli vaimustuses.
Kui rääkis Moskvast tulnud vene demokraat, hakkas minu ees seisev vanem mees nutma. Õrnavõitu optimismitundega mindi laiali.
Pärast rääkis Vardo Rumessen „Kultuuri ja Elu“ toimetuses siira meelepahaga, et ERSP mees Robert Vill oli vaatamata varasemale kokkuleppele Vabaduse platsil sõnast ilma jäetud. Vaat sulle demokraatia, vabadus ja vabariik!
Sirje Endre, olles kaks päeva lähemalt tutvunud eluga Toompeal, kinnitas, et Eesti Komitee elust Narva maanteel erineb elu parlamendis nagu öö ja päev. Kõigest kaks kolmandikku saadikutest istuvat saalis, siis jalutavat linna peal, siis vahtivat niisama, siis jauravat venelastega, siis minevat koju. „See pahandas mind väga,“ ütles pr Endre.
Kell on palju. Härra Öövel soovis juba lastele raadio kaudu head ööd ja unejutt on loetud. Tõsiseid uudiseid tuleb igalt kanalilt.
Mis saab homme ja ülehomme, ei tea keegi. Telemajas räägiti enne kojuminekut, et vähemalt midagi roppu peaks laua peale kirjutama. Vaevalt homme enam tagasi lastakse.
Toompeal luuakse riiklikku iseseisvust.
Mina sõidan koju bussiga. Bensiinijaamas ei jõudnud seista.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (8)