Kui Kalli Talonpoika uue albumi “Kuidas me saame üle vee?” pealkiri ning lüürika poleks eestikeelsed, võiks esmalt arvata, et tegemist on kuskilt Dischord Recordsi ilmatust reservist päevavalgele ilmunud post-hardcore’i kuldajastu albumiga. Ent keset suvekuumust välja antud Kalli Talonpoika sooloprojekti kuusteist lugu kõlavad nii sõnade kui ka produktsiooni poolest niivõrd kodukootuna, et mõjuvad lausa ehmatavalt – kas Eestis tohib nõnda head kraami justkui niisama teha?
Enesekindlus, mis albumi melodramaatilistest pooridest välja voolab, on lausa aukartust tekitav. Muidugi ei ole sellise albumi tegemine lihtsalt “stuudiosse-ning-päevaga-linti-paugutada” ettevõtmine, kuid teost ühendav kõikehõlmav visioon tekitab tunde, nagu see kauamängiv oleks läbi mõne aegruumis oleva augu siia universumisse kukkunud ja täiuslikult maandunud.
Muusikaliselt on plaat selgelt võrreldav juba mainitud Dischordi raskekaallastega – suur osa albumist võiks tunda end koduselt Embrace’i või Rites of Springi laulude panteonis. Kuid tegemist pole vaid pelga järeltulijaga ning siit leiab sugemeid ka muudest liikumistest. Närviline kitarritöö meenutab Treepeople’i stiilis altrokki, surmtõsised vaiksed momendid Metro Luminali parimaid hetki, mõned crescendo’d isegi black metal’it.
Otsus liikuda eestikeelsete tekstide peale annab albumile veelgi rohkem vahetut siirust, mis on sellises žanris ülioluline. Kogu kompott ei jää peatselt vanaks, kui seda ei-tea-mitmendat korda kodus arvutitoolil õõtsudes kuulata; jääb vaid ette kujutada, millise energiaga neid palasid laivis mängitakse. Külm ning antikommertslik produktsioon paneb veel rohkem tundma, et kuulad midagi erilist. Igatahes – ning mõtlen seda vaid täieliku komplimendina –, kui oleksin veel 14, siis Kalli bänd võiks tõesti olla minu elu.