Eestlus ei ole lihtsalt emotsioon või passiivne tunne, et “olen eestlane”. See muutub nähtavaks siis, kui inimene võtab teadliku vastutuse selle eest, mis talle kuulub, ütles Lauri Hussar 20. augustil Tallinnas Toompeal lipuheiskamise tseremoonial peetud kõnes.

Täna täpselt 35 aastat tagasi ei tõusnud meie rahvuslipp siia Pika Hermanni torni turvalises maailmas, vaid nõukogude võimu all olevas Eestis. Mäletame hästi seda hingematvalt ärevat aega, mil meil kõigil oli südames sügav mure, kas lagunev impeerium annab meile viimase, meeleheitliku vastulöögi?

Toona, 35 aastat tagasi, olid Toompea, Pika Hermanni ja lipu kaitsele kogunenud kaitseliitlased, Eesti Kodukaitse liikmed, politseikoolide õppurid ja vabatahtlikud. Täpselt samamoodi kogunesid üle Eesti tuhanded inimesed, et kaitsta oma riigi sündivat vabadust.

See toonane mure ja südamevalu on meile väga hästi tuttav ka praegu, mil Ukraina peab ränka vabadussõda sellesama halastamatu Vene impeeriumi vastu. Ja see võitlus tuletab meile kõigile üheselt meelde, et vabadus ei ole enesestmõistetav.

Täpselt 907 korda, alates 1989. aasta veebruarist, tõusis meie sinimustvalge lipp siia torni veel impeeriumi võimu all olles. Kuni saabus see augustipäev, mil lipp tõusis masti juba vabas, oma iseseisvuse taastanud Eestis. See sai võimalikuks seetõttu, et me uskusime oma vabadusse, olime julged ja tegime koostööd. Meie suurimaks kilbiks oli kustumatu usk meie endi iseolemisse, emakeelde, kultuuri ja sümbolitesse.

Meie ajastu üks suurimaid vaimseid teenäitajaid Toomas Paul on tabavalt öelnud: “Ma ei saa ennast lahutada oma ajastust, oma rahvast, oma lähedastest… olen tuhandel viisil seotud teiste inimestega.”

Need sõnad ühendavad meid kõigi nendega, kes seisid Eesti eest, aga ka nendega, kes langetasid otsuseid Eesti eest ja iseseisvuse nimel, aga ka nendega, kes kaitsevad vabadust Euroopas praegu.

Eestlus ei ole lihtsalt emotsioon või passiivne tunne, et “olen eestlane”. See muutub nähtavaks siis, kui inimene võtab teadliku vastutuse selle eest, mis talle kuulub.

Nüüd tähendab see vastutust hoida meie vabadust ja riiki, keelt ja kultuuri, toetada neid, kes võitlevad oma ellujäämise ja vabaduse eest, ja kanda hoolt, et see lipp siin tornis ei peaks enam kunagi kogema võõrast ülemvõimu. Ja täna on see päev, mil meie rahvuslipp on vabas Eestis siin tornis lehvinud 12 783 päeva – ja see loendur ei peatu enam kunagi.

Hoidkem kokku ja hoidkem üksteist ning peamine: uskugem Eestisse.

Kaunist iseseisvuse taastamise päeva meile kõigile! Elagu Eesti!