Eluterve rahulolematus on üks edasiviivamaid tundeid, millest me ei tohiks kunagi loobuda, eriti arvestades, et vaba Eesti riik on määratud kestma igavesti, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Eesti iseseisvuse taastamisest möödub sel nädalal 35 aastat. See pole just väga ümmargune tähtpäev, rohkem selline poolümmargune, aga kui minna arvumaagiaga üle võlli, siis saame kolm ja viis kokku liites kaheksa ja kui me keerame number kaheksa külili, siis saame lõpmatuse märgi, mis omakorda tähendab, et vaba Eesti riik kestab igavesti.
Sama kindlalt kui ujub vürtsikilu kaks korda aastas musta leiva peale, tuleb kaks korda aastas, 20. augustil ja 24. veebruaril, arutleda selle üle, et kas me oleme oma riigiga rahul, ja nagu igal aastal, avaldavad sel teemal kõige häälekamalt arvamust poliitikud, mis on ka nende õigus ja kohustus.
Need poliitikud, kes on parasjagu riigitüüri juures, arvavad enamasti, et kuigi on tehtud mõningaid möödalaskmisi, tuleb Eesti eluga laias laastus rahul olla. Majandusminister Erkki Keldo raporteeris neil päevil, et oleme jõudnud tubli kaheprotsendilise majanduskasvuni ning kasvame sama kiiresti kui USA majandus ja ligi kaks korda kiiremini kui Euroopa Liit keskmiselt. Põhjust rahuloluks on seega küll ja veel.
Need poliitikud, kes parasjagu riigitüüri juures ei ole, aga loodavad kevadel selle juurde jõuda, arvavad muidugi vastupidiselt, et näidaku statistika ja uuringud mida tahes, rahuloluks meil vähimatki põhjust pole ja et kui kõik nii edasi läheb nagu praegu, siis asub ainuke maa, kuhu meie riigilaeval on lootust jõuda, mitte põhja, lõuna, ida ega lääne pool, vaid sirgjoones allpool.
“Oma peaga mõtlemine on hea, sest see võimaldab üheaegselt mitte nõustuda nii positiivse vaatega kui ka negatiivse vaatega Eesti elule.”
Rahval, kes poliitikute pidukõnesid ja piduhalasid kuulavad, on muidugi keeruline kahe teineteisele risti vastu käiva hinnangu vahel valida ja ilmselt tuleb jälle oma peaga mõelda. Oma peaga mõtlemine on hea, sest see võimaldab üheaegselt mitte nõustuda nii positiivse vaatega kui ka negatiivse vaatega Eesti elule ning olla elutervelt rahulolematu.
Eluterve rahulolematus on üks edasiviivamaid tundeid, millest me ei tohiks kunagi loobuda, eriti arvestades, et vaba Eesti riik on määratud kestma igavesti.
Ühe näite selle kohta, kuidas rahulolematus võib olla edasiviiv, pakuvad presidendivalimised. Kui nüüd midagi väga ootamatut ei juhtu, kõik lubadused peavad ja Ülle Madise ühtegi raamatuesitlust ei külasta, siis saab temast Eesti järgmine president.
Rahulolematus väljendub selles, et tegelikult on Ülle Madise liberaalide jaoks ivakene liiga konservatiivne ja konservatiivide jaoks ivakene liiga liberaalne. Kummalgi poolel pole põhjust absoluutset rahulolu tunda ja nõnda ongi sündinud kahe tiiva kokkulepe, mille kohta peaminister Kristen Michal täiesti õigustatult ütles, et “pidupäeva eel leiab Eestis üksmeelt küll”.
Üks rahulolematuse väljendus seoses presidendivalimistega on taas see, et meie presidendivalimiste kord polevat kõige parem ja paljud erilised ja tavalised inimesed leiavad, et seda võiks muuta. Praegu ongi õige aeg sel teemal mõtteid vahetada, aga oleks kahju, kui see rahulolematus ununeks nii pea, kui uus president on ametisse astunud.
Seekordsete presidendivalimiste puhul tekitas veidi rahulolematust ka nende leigus. Politoloog Tõnis Saarts nentis, et särtsu ja kirge on neil valimistel olnud vähe. Saartsil on muidugi õigus, aga kui nüüd päris aus olla, siis võib sellega täiesti leppida, sest pigem ärgu olgu presidendivalimistel särtsu ja kirge, aga olgu särtsu ja kirge järgmisel presidendil tema ametiajal.
Eesti iseseisvuse taastamise 35. aastapäeva puhul on minu soov, et me ei kaotaks kunagi elutervet rahulolematust, aga ei unustaks samal ajal, et rahulolematus viib edasi ainult siis, kui tegutseda aktiivselt selle kaotamise nimel ja püüda rahulolu virvatulukesi, mis on veetlevad, kuid petlikud. Rahulolematus tõi meid siia ja viib ka edasi.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.