Võrreldes 1991. aastaga, mil Eesti taasiseseisvus, on Eesti rahvaarv vähenenud 207 004 inimese võrra, oodatav eluiga aga pikenenud kümne aasta võrra.
Kui 1991. aastal oli Eesti rahvaarv ligi 1,568 miljonit inimest, siis selle aasta 1. jaanuari seisuga elab Eestis inimesi 13 protsendi võrra vähem ehk ligi 1,361 miljonit, teatas statistikaamet ülevaates Eestis 35 aastaga toimunud muudatustest.
Eestlaste osatähtsus rahvastikus on kasvanud 35 aasta taguse 61,6 protsendi juurest 68,5 protsendini 2026. aastal.
Oodatav eluiga on pikenenud kümne aasta võrra 69,6 aastalt 79,8 aastani. Esmasünnitajate keskmine vanus on kasvanud 1991. aasta 22,6 aasta juurest eelmiseks aastaks 29,4-ni.
Aastal, mil Eesti taasiseseisvus, olid kõige populaarsemad nimed Martin ja Kristina ning lapsi sündis 19 413. Eelmisel aastal pandi lastele kõige rohkem nimeks Mark ja Sofia, kuid sündide arv oli 10 173 ehk 52 protsenti väiksem kui toona.
Vähenenud on ka abielude sõlmimine. Mullu abielluti 5998 korral, 1991. aastal aga 10 292 korral.
Keskmine brutopalk on iseseisvusaastatel kasvanud ligi 60 korda: 1992. aastal oli see 35 eurot, eelmisel aastal 2092 eurot.
Suur muutus on 35 aasta tagusega võrreldes ka põllumajanduses, sealhulgas metsanduses ja kalanduses töötavate inimeste arvus, mis toona oli 152 000, mullu aga 19 700. Seega töötab neis valdkondades praegu ligi kaheksa korda vähem inimesi kui taasiseseisvumise ajal.
Tegutsevaid ettevõtteid on aga seitse korda rohkem kui 1990-ndate keskpaigas, mil neid oli veidi alla 24 000, 2024. aastal aga ligi 160 000.