Artikliseeria “Miks tants?” tõukub tantsuvaldkonna kolme osapoole ehk tantsukunstniku, tantsukriitiku ja tantsupubliku mõtisklusest, miks tants kunstivormina neid kõnetab ning väärib rohkem tähelepanu. Kolmandas osas saab sõna tantsukunstnik Anumai Raska.

Tants võib olla koreograafia, aga see on ka vaba liikumine, organiseerimata ja allumatu. Tants võib peituda mõtestatud kõndimises ja puulatvade juhuslikus sünkroonsuses. Minuga on tants käinud kaasas nüüdseks juba 22 teadlikku aastat ja see teekond sai alguse rahvatantsu ansamblis, kust liikusin edasi tantsustuudiosse.

Olulisel kasvamise perioodil oli see stuudio kui mitte minu esimene, siis kindlasti teine kodu. Tihti oli tundides nii palju inimesi, et vaevu mahtusime saali ära, kuid ometi sündisid selles suures ruumis tolle aja kõige lähedasemad sõprused. Higistasime peeglid uduseks teinekord lausa mitu tundi päevas. Alles nüüd, kohtudes kõrvaltvaatajana selle maailmaga uuesti, taipasin, kui oluline see kõik oli ja on.

Paar aastat tagasi läksin vaatama selle sama tantsustuudio jõulukontserti. Laval olid esindatud erinevad vanusegrupid mudilastest täiskasvanuteni. Istudes seal kontserdisaalis, nägin ma pisikesi inimesi oma kehaga pusimas. Ja mitte ainult – nad pusisid üksteisega, muusikaga ja ruumiga. Nad õppisid, kuidas saavutada sünkrooni ehk teha koostööd teiste inimestega; kuidas lahendada olukord, kui liigutus läheb meelest; kuidas keha üldse liikuma peaks, et jõuda sinna, kuhu laps tahab. Mida vanem grupp lavale tuli, seda enam tekkis uusi kihte. Fookuses ei olnud enam vaid oma keha ja grupp. Nüüd oli selgelt näha, kuidas keegi väljendab liikumise kaudu oma suhtumist ja iseloomu või kuidas võetakse mängu publik – esinemisest sai justkui vestlus.

Mäletan enda vanemaid ütlemas, et muusikakoolis käimine aitab matemaatikas paremaid tulemusi saavutada. Olen nõus – igasugune erinevaid meeli stimuleeriv ala annab meile tugevusi ka teistes valdkondades. Niisamuti toimib ka tants, eriti kui tegu on mõtestatud õppega. Üldiselt saan tantsijana ka rõõmustada, sest tundub, et siinmail tantsutrennidest puudust ei tule. Samas on jäänud mulje, et tantsu kiputakse ühiskonnas nägema vaid kui toredat võimalust end vormis hoida. Loomingulise liikumise teised hüved on jäänud aga unarusse või vaid vastavate spetsialistide valda.

Lisaks koordinatsiooni, rütmitunnetuse, painduvuse ja üldfüüsilise võimekuse arendamisele saab tantsides kohtuda millegi abstraktsega – olgu see kellegi jaoks nt jumalikkus, lein, tähistamine, kuuluvustunne või tervenemine. Alles ülikoolis tantsukunsti õppides kuulsin esimest korda tarantella’st – Itaaliast pärit tantsust, millega usuti ravitavat hundiämbliku hammustust. Hilisemad selgitused tantsulisele rituaalile on aga põnevad: tarantella’t tantsides ei vabastatud keha mitte mürgist, vaid patriarhaalsest ühiskonnast ja vaesusest tulenevast surutisest.

Tants oli viis anda oma kehale luba karjuda, väänelda ja vabastada seda, mida ei suudetud või ei saadud panna sõnadesse. Lisaks oli see sel puhul toetatud teiste elanike poolt, mis tugevdas kohalikku kogukonnatunnet.1 Tutvumine tarantella’ga tegi mulle selgeks, et tants ei ole ainult “hea” olemine, vaid see saab olla ka vastupanu.

Meid õpetatakse maast madalast istuma korralikult, olema vaiksed, viisakad ja elama oma emotsioone välja privaatselt, kui üldse. Kokkuvõtvalt: meid õpetatakse võtma vähe ruumi ja me surume oma keha füüsilised instinktid maha. Lisaks normatiividele, tuleb märgata ka muutunud stressiallikaid. Inimese stressitsükkel on välja arenenud arhailises keskkonnas, kus “võitle või põgene” oli loogiline reaktsioon välisele ohule.

Ent kaasaegsed stressorid on tihti nii psühholoogilised kui ka pikemaajalised. Neid ei saa samal viisil kiiresti lahendada ja stressitsükkel ei leia oma loomulikku lõppu. Just seetõttu on oluline, et kaasaja inimene teeks seda ise ning saadaks füüsilise liikumisega kehale signaali, et oht on möödas.2 Tants kui rütmiline ja dünaamiline liikumine võimaldab sellel n-ö bioloogilisel energial kehast välja voolata. Ja mis kõige magusam – tants, intuitiivne liikumine või lihtsalt üksi kodus lemmikloo järgi hullupööra hüppamine aitab vabastada allasurutud viha, kurbust või hirmu ilma vajaduseta neid intellektuaalselt analüüsida või ratsionaliseerida.

Vaatamata sellele, et tants on bioloogiliselt kasulik, suudab see meid samal ajal paradoksaalsel kombel nn “kasulikkuse loogikast” ka vabastada. Möödunud kevadel viisin Eesti Kunstiakadeemias läbi liikumistunde, mille üheks eesmärgiks oligi grupi inimestega ühiselt, aktiivselt ja loominguliselt end hästi tunda. Kohtumiste lõpus palusin ka tagasisidet, millest jäi kajama osalejate avastus sellest, et trenn saab käia käsikäes koos n-ö mitte millegi tegemisega, puhkusega.

Teisisõnu – “mina ei kontrolli olukorda, vaid lasen kehal liikuda nii nagu ta tahab”. Siiski polnud tegu niisama tühikargamisega. Improvisatsioonidele järgnesid tihti ka põnevad arutelud või järeldused. Tsiteerin ka üht osalejat: “Peast kehasse saamine või kehaga kontaktis olemine pole mulle võõras, aga minu viisid selleks on kõike muud kui tantsuline liikumine. Suhe liikumise ja spordiga kipub olema tehniline ja soorituspõhine. Seega sain täiesti uudse kogemuse harjutades teadlikku liikumist, aga liigutades ilma eesmärgita sooritada või tulemuseni jõuda.”

Tants on üks väheseid vorme, kus keha saab põhjusega olla lihtsalt nii, nagu ta tahab. Seetõttu nimetan tantsu ka täiskasvanule atraktiivseks mänguks. Tants on nii sportlik kui ka rituaalne tegevus, kus lisaks tööle võib olla palju nalja ja mängu, mis on tervislikuks vananemiseks vaat et olulisemgi. Seda õppides me sõna otseses mõttes painutame oma keha ja mõistust. Koreograafiat õppides areneb kuulmisoskus, rütmitaju, enesetaju, ruumitaju, reaktsioonitaju. See õpetab hoolima oma kehast, sest kui oma kehast ei hooli, pole ka lihtne tantsida. Ja see omakorda õpetab hoolima teistest kehadest.

Lõpetuseks meenub, kuidas olen kuulnud inimesi ütlemas, et neil on mingi tunne, mida ei oska sõnastada. Olen üsna kindel, et seda on enamik meist kogenud. On lahe mõelda, et selliste tunnetega saab kontakti just tantsu kaudu. Keha on tark ja ta võib teada midagi, mida me pole osanud mõistuslikult veel sõnastada. Niisiis tantsigem ja kuulakem, mis kehal öelda on!

1 https://www.academia.edu/41997665/Ritual_Soundings_WomenPerformers_and_World_Religions

2 https://peaasi.ee/wp-content/uploads/2025/12/LIIKUMISE_TOOVIHIK_A5-1.pdf