Vaadates Eesti ühiskondlikke arenguid tundub järjest enam, et Eestist ongi saamas oma varasema edu ohver. Liiga palju on nostalgiat aasakümnendite taguste edumudelite ümber, liialt vähe riskijulgust ja avatud arutelusid uue ajastu väljakutsete üle, märgib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.
Ajal, mil Eesti tähistab iseseisvuse taastamise 35. aastapäeva, peame tõdema, et meid ümbritsev maailm on väga teistsugune kui 1991. aastal ja isegi veel kümnend tagasi Fundamentaalsed muutused on viimaste aastate jooksul toimunud nii geopoliitikas, majanduses kui ka tehnoloogiarindel.
Geopoliitikas on pehme julgeoleku ajastu, kus valitsesid erinevad hübriidohud ühiskondade ja meelsuse kaudseks mõjutamiseks, asendumas kõva julgeoleku imperatiividega. Viimaste puhul ähvardab otsene sõjaline oht piiririike nagu Eesti.
Majanduses on neoliberalism ehk minimaal-riiki propageeriv ideoloogia, mille usin juurutaja Eesti 1990. aastatel oli, nüüdseks suures osas Euroopas moest väljas. Tehnoloogiavallas räägitakse juba neljandast, tehisintellektipõhisest, tööstusrevolutsioonist. Eesti e-riigi edulugu jäi suuresti kolmanda tööstusrevolutsiooni päevadesse.
Nihe julgeolekupoliitilistes paradigmades on Eestile ilmselt nimetatud kolmest kõige suurem väljakutse. Me olime alates 1991. aastast väga hästi kohanenud Ameerika juhitud liberaalse maailmakorraga, kus riikidele, mis kuulusid vastavatesse klubidesse, nagu NATO ja Euroopa Liit, ning jälgisid liberaaldemokraatia põhimõtteid, oli kaitse justkui automaatselt tagatud.
See maailmakord on murenemas ning halvimal juhul asendub see pragmaatiliste diilide ja mõjusfääridel põhineva geopoliitikaga. Eesti eliidil puudub seda võimalikku arengut silmas pidades tegelikult veel siiani selge toimimisstrateegia.
Nüüdsest ei saa me endale enam lubada luksust tegeleda peamiselt ainult pehmete julgeolekuohtudega, kus Venemaa üritab meie ühiskondlikku meelsust ja majandust mõjutada pigem kõrvalisi teid pidi. Tõusnud on otsese sõjalise invasiooni oht.
Kõva julgeolek, mille puhul tuleb otseselt investeerida kaitsesse, ostes droone, suurtükke ja laskemoona, on oluliselt kallim, kui pehme julgeolek. Viimasega tulid hästi toime ka hästirahastatud eriteenistused. Paraku on juba praegu näha, et Eesti avalikkus pole tegelikult väga meeleldi nõus kõva julgeoleku arveid kõrgenenud maksukoormuse näol tasuma.
See viib meid teise suure ajastulise nihke juurde majanduses. Eestis on viimased aastakümneid valitsenud üks dominante majandusideoloogia, neoliberalism, mis on usk, et turud on alati efektiivsemad kui riik, maksud peavad olema madalad, riik õhuke ning igaüks peaks pigem ise hakkama saama, mitte riigile lootma.
Nüüd aga ilmneb, et järjest raskem on ühildada madalate maksude ja hüppeliselt tõusnud sõjaliste kulutuste vajadust nõnda, et riik ei satuks lõpuks võlaspiraali ja ka elanikkond oleks rahul, et maksukoormus on õiglaselt jaotunud. Varem või hiljem tähendab see kas olulist nihet meie maksupoliitikas või siis riigi kulutuste karmi kärbet.
Majandusteadlased räägivad järjest enam neoliberalismijärgsest ajastust, kus riigid võtavad palju suurema rolli majandusarengu strateegilisel suunamisel, investeerivad üha enam haridusse ja inimkapitali arendamisse, ilmutavad sihikindlust panustamaks kaitsetööstusesse ja energiaüleminekusse. Vabaturukesksus on asendumas pehmemat sorti riigikapitalismiga.
Mitmed riigid, millele Eesti kippus seni ülevalt alla vaatama, nagu Leedu, Rumeenia ja Horvaatia, näivad neoliberalismijärgse ajastuga palju paremini kohanenud olevat ning on viimastel aastatel meid oma majandusarengu tempos edastamas. Seegi peaks meid panema tõsiselt mõtlema, kas meie majanduspoliitiline edumudel, mis toimis hästi 20–30 aastat tagasi, aitab meid ka nüüdse maailma väljakutsetega toime tulla.
Kolmandaks terendab oluline ajastumuutus ka tehnoloogiarindel. Eesti oli aastakümneid uhke oma e-riigile. Kõik see aga kuulus paraku kolmanda tööstusrevolutsiooni ajastusse, mil väikeriigid ja väikearendajad võisid õigeid suundi ära tabades tõesti suuri asju korda saata.
“Väikeriikidel ja väikekeeltel on selles uues konkurentsisituatsioonis palju raskem särada.”
Praegu on käimas neljas tööstusrevolutsioon, mille peamine märksõna on tehisintellekt. Viimase arendamine on tehnoloogiahiidude ja tehnoloogia eesliinil olevate suurriikide käes. Väikeriikidel ja väikekeeltel on selles uues konkurentsisituatsioonis palju raskem särada.
Eesti probleem on selles, et olime liialt head möödunud ajastute kontekstis, eeskujulikud endale julgeoleku tagajad liberaalse maailmakorra tingimustes ning Ida-Euroopa ühed eeskujulikumad neoliberalismi õpilased ja usinamad uute tehnoloogiate juurutajad.
Ajaloos ja majandusajaloos on selline termin, nagu “first-mover advantage”. Riigid, mis tabavad kõige paremini mõne ajastu väljakutseid ja nõudmisi, saavutavad kiirelt ja targalt tegutsedes suurt edu. Selline oligi Eesti 1990. ja 2000. aastatel.
Edukate esmaüritajate tragöödia aga seisneb selles, et ajapikku kinnistuvad edumüüdi ümber erinevad hoiakud, toimimisviisid ja institutsioonid. Kuni lõpuks märgatakse, et maailm on vahepeal põhjalikult muutunud, on uue ühiskondlikku impulssi tekitamine väga raske.
Vaadates Eesti ühiskondlikke arenguid tundub järjest enam, et Eestist ongi saamas oma varasema edu ohver. Liiga palju on nostalgiat aasakümnendite taguste edumudelite ümber, liialt vähe riskijulgust ja avatud arutelusid uue ajastu väljakutsete üle. Praeguse ühiskondliku vaimsuse võttiski viimasel Arvamusfestivalil suurepäraselt kokku Isamaa esimees Urmas Reinsalu: “Ei mingeid eksperimente”. Paraku aga maailm meie ümber ei jää ootama, vaid kihutab täiskiirusel edasi.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.