Tiitel on Arsenali jagu ja Manchester City jäi arhitektist ilma, aga neil on endiselt Erling Haaland. Foto: Scanpix / Dave Thompson / AP Photo

Armastada? Paljude jaoks kindel jah. Vihata? Samuti mitmetele meeltmööda. Igipõlise vaidlusega, kas Premier League on ikka see kõige-kõige-kõige või lihtsalt üks ülespuhutud rikkurite uhkeldamine, võiks veerge täita uue hooaja lõpuni ja targemaks ei saaks keegi ikka. Aga külmaks Inglismaa kõrgliiga juba ei jäta!

Esmalt – kuna tippliigade üleminekuaken sulgub alles septembri algusega ehk nädal pärast esimest vooru, on vägagi võimalik, et mõne klubi suurtehing võib edaspidise jutuga võrreldes jõujooni veel veidi liigutada. Inglismaa kõrgliigaklubide rahakotid on niivõrd paksud, et ka viimase hetke suuri tõmbeid ei saa iial välistada, kui puuduvasse puslesse on vaja oluline lüli lisada. Seejuures torkab küll silma, et inglased eelistavad sel suvel teha kõige hinnalisemaid lükkeid omavahel, mitte otsida lisajõudu mandrilt või suisa teistest maailmajagudest.

Uue hooaja puhul teeb tagasituleku ka Soccernet.ee välismaa jalgpallile ja eeskätt just Premier League’ile keskenduv taskuhääling “Udune Albion”, mille värsket episoodi on võimalik kuulata siit:

Kes kukutaks valitseja?

Arsenal sai kaua-kaua oodatud tiitli lõpuks kätte, kui Mikel Arteta pikk töö ja mullu häbitundeta omaks võetud pragmaatilisus viisid meeskonna sihile. Meister on meister ja meistrite üle kohut ei mõisteta, mängigu nad ükskõik millises stiilis. Kas siit algab uus ajastu? Pole võimatu, sest Arsenali tipputõus pole olnud üheaastane hüpe, vaid järjepideva tegutsemise tulemus.

Kui aastaid kogu klubi ahistanud võidukramp õnnestus küljest raputada, pole mingit põhjust, miks Põhja-Londoni klubi peaks esikoha loovutama. Võtmemeestest lahkus vaid Leandro Trossard, kuid teda tuli asendama eelmisel hooajal Belgias muljetavaldavad 22 väravat löönud ja 29 söötu jaganud kreeklane Christos Tzolis. Vinicius Junior jäi küll lõpuks Madridi, aga keskvälja on täiendatud Newcastle’i talismani Bruno Guimaraesi ja tagaliini Inglismaa koondise põhimehe Ezri Konsaga – mõlemad on end Premier League’is pikalt tegijatena tõestanud.

Arsenal lõpetas eelmise hooajaga mitukümmend aastat kestnud tiitlipõua. Foto: Scanpix / Tolga Akmen / EPA

Tiitlikaitsja kasuks räägib kindlasti ka asjaolu, et senised suurimad konkurendid Manchester City ja Liverpool alustavad mõlemad uue peatreeneri käe all uut ajastut. Inglismaa jalgpalli kuningaks kerkinud Pep Guardiola taandumine on äkitselt teinud Cityst justkui lihtsureliku. Legendi tuules on klubi ukse selja taga sulgenud ka värske maailmameister Rodri ning olulisi lahkujaid on veelgi.

Kuid ohjad üle võtnud Enzo Marescal on endiselt Erling Haaland, Jeremy Doku, Rayan Cherki, Antoine Semenyo, suve ühe suurema tehinguga Nottingham Forestist toodud Elliot Anderson … Ehk vaid kaitseliin tekitab küsimusi, sest Guardiola tahtis ja oskas toime tulla üpris õhukese meeskonnaga. Hooajaeelses superkarikafinaalis oli City suisa mannetu, aga elu on näidanud, et neist mängudest ei maksa pikaajalisi järeldusi teha. Samas on Marescal vaieldamatult täita väga suured saapad – seda võib-olla isegi mitte niivõrd tulemuste kui meeskonna endasse uskuma paneku osas.

Mullune meister Liverpool saatis Arne Sloti tiitlist hoolimata suvel minema, sest meeskond ei uskunud enam hollandlase ideedesse. Kuigi äsja leiti maailma ühe rikkama mehe Jeff Bezose näol omanikeringi uus ja eeldatavasti helde käega toetaja, on märksa olulisem, kuidas tuleb karjääri seni suurima väljakutsega toime Andoni Iraola. Rayo Vallecano ja Bournemouthiga imesid teinud 44-aastane bask on vaieldamatult väga hea treener, aga säranud seni pisikestes klubides, kus pinged väiksemad.

Liverpooli suurim küsimärk ripub samuti kaitseliini kohal, ent on City omast pirakamgi. Türki kolinud Mohamed Salahi rolli võivad täita – ning peavadki täitma – Alexander Isak ja Florian Wirtz, rääkimata Dominik Szoboszlai panusest keskväljal, kuid kes toetaks 35-aastast Virgil van Dijki? Jeremy Jacquet ja Giovanni Leoni on küll noored ja andekad, kuid tagala on sellest hoolimata õhuke.

Suured tagasi tipus?

Nimetatud kolmiku keskele trügimiseks peavad jälitajad end veidi ületama. Eelmise hooaja kolmas meeskond Manchester United suutis end küll Michael Carricku käe all leida, kuid tasub meeles pidada, et neil oli luksus keskenduda vaid liigamängudele. Kuidas saadakse hakkama nüüd, kui graafikusse lisanduvad Meistrite liiga kohtumised – kas koosseis on selleks piisavalt sügav? Küsimärgid keskvälja kohal võib lahendada Carlos Baleba liitumine, aga tiitliheitlusesse sekkujat ei näi Unitedis küll kuidagi olevat.

Aston Villa tegi Unai Emery käe all taas imet ja tõi Euroopa liiga võiduga 30-aastase pausi järel auhinnakappi lisa. Tulemuseks on paraku parimate mängijate väljavool. Suve suurim tehing viis Morgan Rogersi Chelseasse, Youri Tielemans lahkus Manchester Unitedisse ja kaitseliider Konsa Arsenali, mineku äärel on ka Emiliano Martinez ja Ollie Watkins. MM-il säranud noor šveitslane Johan Manzambi võib küll tuua uut hingamist, aga kas sellest on küllalt, et taas Meistrite liiga kohta jahtida?

Ezri Konsa ja Morgan Rogers ei kanna algaval hooajal enam Aston Villa, vaid hoopis Londoni klubide särki. Foto: Scanpix / Jacob King / PA via AP

Veel segasem on Chelsea seis. Ühelt poolt on kümnendana lõpetanud klubi justkui endiselt parajas kaoses, sest kokkukuhjatud mängijatest on raske vabaneda ning eelmine hooaeg näitas, et rapsimine pole juhtkonnale jätkuvalt võõras. Enzo Fernandezi ümber käiv üleminekujant pole samuti stabiilsusele kasuks tulnud. Teisest küljest on nüüd treeneriks Xabi Alonso ning suvi on vähemalt pakkunud märke, et senist palkamispoliitikat üritatakse natuke rohkem mõistlikkuse poole pöörata – iseasi, kas lugeda Danny Welbecki ja Jordan Hendersoni lisandumist geniaalseks või hullumeelseks lükkeks. Ning ka Rogersi eest Villale makstud 138 miljonit eurot kõlab keskväljamehe klassist hoolimata parajalt pööraselt. Aga materjali on Chelseas meeletult ning Alonso võib sõkaldest terade eraldamiseks olla täpselt õige mees.

Veel põnevam on jälgida Tottenhami tegemisi. Kaks aastat järjest 17. kohal lõpetanud Spurs flirtis kevadel pikalt väljakukkumisega, enne kui Roberto De Zerbi nad päästis. Suvel on lõpuks ometi rahakott valla löödud, kui Newcastle’ist saabus hinnatud keskväljamees Sandro Tonali ja West Hamist Mateus Fernandes, kaitseliini tugevdati Brightonist hangitud Jan Paul van Heckega ning vabaagentide turult näpati kaitsesse Marcos Senesi ja Andy Robertson, kellest eriti viimane võiks ka riietusruumis lõpuks korra majja lüüa. Manchester Cityst saadi äsja kätte Savinho ning kui sealtsamast õnnestub tuua ka Omar Marmoush, võib Spurs vabalt olla selle hooaja must hobune. Aga kuna tegu on siiski Tottenhamiga, on sama võimalik seegi, et plahvatusohtlik De Zerbi läheb klubijuhtide, mängijate või mõlematega õige kiirelt tülli …

Kuhu kukuvad üllatajad?

Bournemouth – kuues. Sunderland – seitsmes. Kes eelmise hooaja eel sellistele lõpptulemustele panustas, sai kindlasti rikkaks. Aga kuidas tänavu eurosarjas mängimine üllatajatele mõjub? Sunderland pole hirmsuuri müüke (veel) teinudki, ometi ennustavad asjatundjad neid suisa püsimajäämise nimel võitlejateks. Bournemouth pole samuti mängijatest tühjaks jooksnud, aga kaotati arhitekt Iraola ja sakslase Marco Rose viimased tööotsad pole ülemäära edukad olnud. Kevadine komeet Eli Junior Kroupi sai hooaja eel jalavigastuse, mis teda veel mitu kuud platsi kõrval hoiab, seega vajab lõunaranniku meeskond uut sähvatajat.

Sunderlandist veel kesisem ähvardab olla nende suure rivaali, vahepeal kaks korda Meistrite liigasse tõusnud, ent viimati taas 12. kohaga lõpetanud Newcastle’i seis. Kas Saudi Araabia projekt jooksiski Tonali, Guimaraesi ja Anthony Gordoni, aga eelkõige peatreener Eddie Howe’ lahkumisega juba õhust tühjaks? Või on “harakatel” veel lendu, et uue juhendaja Matthias Jaissle käe all vähemalt tabeli keskel kanda kinnitada?

Neli, näitab Anthony Gordon sõrmedel - just nii palju võtmemehi on selle suvega Newcastle'ist lahkunud. Foto: Scanpix / Giorgi Arjevanidze / AFP

Sõnapaar “uus peatreener” on tänavu eriti suupärane, sest suvel vahetas pealikku koguni üheksa klubi. Fulham annab võimaluse Real Madridist minema saadetud Alvaro Arbeloale, kevadel Crystal Palace’i Konverentsiliiga võitjaks viinud Oliver Glasner proovib aga Nottingham Forestis teha alustuseks seda, mida eelmisel hooajal ei suutnud ükski nende kolmest peatreenerist – pidada vastu üle 25 mängu. Alonso, Arbeloa, Rose ja Jaissle kõrval paneb end esmakordselt Inglismaal proovile prantslane Pierre Sage, kes tüüris Lensi koduliigas hõbemedalile ja võtab nüüd Glasnerilt üle Palace’i juhendamise.

Brentfordi pakuti eelmisel hooajal pärast Thomas Franki lahkumist tabelis langejaks, aga Keith Andrews tegi piiratud ressursside juures meeskonnaga head tööd ja koht esikümnes pole tänavugi võimatu.  Daniel Farket usaldanud Leeds suutis samuti kokku panna väga korraliku hooaja ja sihib ka nüüd kindlalt püsimajäämist. Samas on näiteks uuele ja uhkele staadionile kolinud Everton jäänud omadega veidi ummikusse – peatreener on ikka David Moyes, kuskil tabeli keskel ollakse küllap tänavugi, aga mitme objektiivselt väiksema konkurendi edu teeb tõenäoliselt kadedaks.

Kas keegi kolmest uustulnukast jääb püsima?

Kaks hooaega järjest kukkusid kõik kolm esiliigast tõusnud meeskonda kohe ka Premier League’ist uuesti välja. Nüüd said Sunderland ja Leeds jala kindlamini ukse vahele, tagasi allapoole pidi uuesti kolima vaid Burnley. Millised on seekordsete uustulnukate ehk Coventry City, Ipswichi ja Hulli šansid? Lühidalt: mitte just liiga kõrged.

Ipswich suutis esiliigasse langemise järel kohe tagasi tippseltskonda hüpata, aga klubi šokeeris Kieran McKenna otsus peatreeneriamet maha panna ja ametist sootuks paus võtta. Asemiku Gary O’Neili ülesanne on vähemalt sama raske kui Frank Lampardil, kes tõstis Coventry 25-aastase pausi järel tagasi kõrgliigasse, ning Hulli juhendaval bosnialasel Sergej Jakirovicil. Kõik kolm peavad eeskätt lootma, et keegi eelmise hooaja püsimajääjatest omadega laguneb ja neile ukse avab.

Kahe aasta tagusest põrumisest on Ipswich õppinud niipalju, et seekord kulutati suvel tosinale uuele mängijale üle 150 miljoni naela ega loodeta ainuüksi Championshipis säranud meestele. Muide, kahe meetri ja kuue sentimeetri pikkusest väravavahist Kjell Scherpenist saab platsile pääsedes ametlikult pikim Premier League’is mänginud pallur! Mänguliselt võiks liidrit oodata siiski pigem Paraguay koondislasest Julio Encisost, kellel on aastase Strasbourgi-põike järel oma viiendal Inglismaa-hooajal viimaks ometi aeg särada, aga miks mitte ka viimastel hooaegadel Celticut vedanud jaapanlasest Daizen Maedast.

Kõigest üheksa aastat tagasi veel tugevuselt neljandas liigas mänginud Coventry kirjutab väikestviisi tuhkatriinulugu, aga nende mängijatest on vaid kaheksal varasemast Premier League’is mängimise kogemus. Samas löödi eelmisel hooajal Championshipis 97 väravat, mida ei suutnud Inglismaa nelja tipmise liiga peale ükski teine meeskond, ning standardolukordades oldi Arsenalistki resultatiivsemad. Ka on senine edu põhinenud nutikal skautimisel ning kui mõni neist seni tundmatutest mängijatest suudab särama lüüa, on Coventryl lootust.

Hullile ennustati aasta tagasi pigem esiliigast välja kukkumist kui play-off’i pääsemist, veel vähem Premier League’i tõusmist. Mismoodi 46 mänguga 66 (!) palli võrgust võtnud meeskond ikkagi viimast suutis, on siiani veidi ebaselge. Sarnaselt Ipswichile on suvel turul kõvasti ringi tuuseldatud, ent kuidas Jakirovic – kelle koondisedebüüt mängijana leidis 21 aastat tagasi aset ei kuskil mujal kui Tallinnas – selle seltskonna tervikuks vormib?

Mida suudab Promise David?

Pärast Karl Jakob Heina müüki Bremeni Werderile ei ole algaval hooajal ühegi Premier League’i klubi nimekirjas eestlast … kui just Rocco Robert Shein end poole hooajaga Portsmouthist kellegi radarile ei mängi, mis oleks mõistagi imeline. Küll aga võib pöialt hoida äsja Brightoniga liitunud Promise Davidile, kes on Saint-Gilloise’i ja Kanada koondise särgis ületanud kõiki ootusi.

Nüüd on Nõmme Kaljust tuule tiibadesse saanud Promise – esialgu aastase laenulepinguga – Brightonist ja füüsiliselt ülivõimekal ründajal on kõik võimalused end ka seal kehtestada. Peamine küsimus: kas vaim peab hüppeliselt kasvanud nõudmistele vastu?

Jälle Haaland või keegi muu?

Neljal korral Premier League’i parimale väravakütile antava kuldse saapa võitnud Mohamed Salah kolis Türki ja Erling Haaland jäi üksi. Vaid Salah on suutnud nelja viimase hooaja jooksul korra norralasest üle olla, aga Haalandi nelja aasta seeria 36-27-22-27 ei näi teistele suuri võimalusi jätvat. Või siiski?

Brentfordi brasiillane Igor Thiago üllatas eelmisel hooajal 22 väravaga ja kui Haalandit peaks tabama väiksemat sorti mõõn … Ka Alexander Isak ja Viktor Gyökeres on karjääri jooksul tõestanud, et suudavad samuti 20 värava piiri ületada – üks sai sellega Newcastle’is hakkama lausa kahel järjestikusel hooajal, teisele võiks mullused 14 tabamust olla justkui lävepakuks, et Sportingu-päevade vägitükke korrata. Igal juhul näib vähemalt selles tabelis jäme ots tänavu olevat põhjamaalaste peos.

Põnevaid kilde Premier League’i hooaja eel:

  • Alates sellest hooajast on Inglismaa klubidel keelatud kasutada särgisponsoritena kihlveoettevõtteid. Sellega seoses pidi peatoetajat vahetama koguni 11 klubi, kusjuures mõnel neist läks asenduse leidmisega omajagu aega. Viimaste seas hõikas uue toetaja välja Nottingham Forest, siiani pole seda teinud Sunderland ning kellegi logo ei kaunista endiselt ka Chelsea särgi rinnaesist – kuigi pealinnaklubil pole särgisponsorit olnud juba mitu hooaega.

  • Vilemehed on Inglismaal alatasa kõigil hambus ja katsed nende tööd läbipaistvamaks muuta on toonud kaasa uue sammu. Kohtunike kogu – varem PGMOL, nüüd nimega Pro Ref – hakkab tehtud otsuseid sotsmeedias senisest veel põhjalikumalt lahti selgitama. Samuti jätkatakse kohtunike külge kinnitatud kaameratega, kusjuures pildile lisandub heli. Ka võtmemomente üle vaatava komisjoni (KMI) otsuseid hakatakse avaldama iganädalaselt.

  • MM-finaalturniiril nähtud reeglimuudatustest jõuab Premier League’i õige mitu. Vahetuse korral peab platsilt lahkuma kümne sekundiga ja väravavahtide ajavenitamist üritatakse samuti sellega piirata, et üks väljakumängija tuleb minutiks küljejoone taha saata. Küljeaut ja väravalöök tuleb mängu panna viie sekundiga ning VAR saab õiguse üle vaadata teisi kollaseid kaarte. Küll aga loobuti MM-iga võrreldes võimalusest, et VAR kontrollib valesti määratud nurgalööke – selles osas jätkatakse Inglismaal vanamoodi.

Suve viis kallimat üleminekut*:

  1. Morgan Rogers (Aston Villast Chelseasse) – üleminekutasu 138 miljonit eurot

  2. Elliot Anderson (Nottingham Forestist Manchester Citysse) – 135 miljonit eurot

  3. Sandro Tonali (Newcastle’ist Tottenhami) – 108 miljonit eurot

  4. Mateus Fernandes (West Hamist Tottenhami) – 99 miljonit eurot

  5. Bruno Guimaraes (Newcastle’ist Arsenali) – 87,5 miljonit eurot

* 21. augusti seisuga; allikas: Transfermarkt

Premier League’i  1. vooru kohtumised:

Reedel, 21. augustil

kell 22.00 Arsenal – Coventry

Laupäeval, 22. augustil

kell 14.30 Hull City – Manchester United

kell 17.00 Everton – Crystal Palace

kell 17.00 Ipswich – Sunderland

kell 17.00 Nottingham Forest – Leeds

kell 19.30 Brentford – Tottenham

Pühapäeval, 23. augustil

kell 16.00 Brighton – Aston Villa

kell 16.00 Manchester City – Bournemouth

kell 18.30 Newcastle – Liverpool

Esmaspäeval, 24. augustil

kell 22.00 Chelsea – Fulham

Opta superarvuti hooaja prognoos:

Jalgpallistatistika ja -analüüsiga tegelev Opta pakub statistika põhjal meeskondadele algavaks hooajaks järgmist järjestust:

  1. Arsenal

  2. Manchester City

  3. Liverpool

  4. Manchester United

  5. Aston Villa

  6. Chelsea

  7. Newcastle United

  8. Tottenham Hotspur

  9. Brighton & Hove Albion

  10. Bournemouth

  11. Everton

  12. Brentford

  13. Nottingham Forest

  14. Crystal Palace

  15. Leeds United

  16. Fulham

  17. Sunderland

  18. Coventry City

  19. Ipswich Town

  20. Hull City