Ühiskondlikus diskussioonis tuntakse sageli muret laste ja noorte vaimse tervise pärast, ennekõike viidates sellele, et spetsialiste vaimse tervise probleemide lahendamiseks on liiga vähe ja midagi justkui ei olegi teha.
Tunneme muret, et noored on millegi pärast depressioonis, millegi pärast vägivaldsed ja millegi pärast lootuse kaotanud, adumata, et me teeme seda ise; meie, täiskasvanud, kes tegeleme püsivalt oma vajadustega, suuname noori arvestama meie ja süsteemi vajadusi ja loome järjest keerulisemaid protsesse õpi- ja rehabilitatsioonisüsteemi üleval hoidmiseks.
Unustame seejuures ära laste ja noorte põhilised esmased vajadused nagu vajadus eakohaste sotsiaalsete kontaktide, turvalisuse, ennustatavuse ja mängulisuse järele; samuti, kas tema esmased kiindumusobjektid, vanemad või teised olulised täiskasvanud on võimelised vanemlikku rolli täites arvestama just selle lapse eripäradega, see tähendab tema temperamendi, iseloomu, annete ja raskustega. Laste ja noorte heaolu määrab väga oluliselt tavaelu, kui sujuv see on ja kas lapsel on võimalik arendada temas peituvat autonoomiat.
Püüame nüüd end kujutada ette nende viiendiku Tallinna põhikooli lõpetanud õpilastena, kes teavad, et neil on õpikohustus, kuid kellel pole terve pika suve jooksul olnud aimugi, kuidas nad seda täitma peavad hakkama. Ärevus on teisiti öeldes valveolek, et midagi halba võib juhtuda.
Kas teadmatus, et mis sinust saab, kas sa üldse oled väärtuslik inimene, ühiskonnaliige või kukud edukuse võidujooksus juba 16-aastaselt rajalt välja võib ärevust tekitada? Ja tõtt-öelda ei ole selles olukorras noore jaoks vahet, kas tal on tegelikult koolikoht olemas ja nagu asjakohases ERR-i uudislõigus haridusminister Kristina Kallas kommenteeris: “paljud vastuvõetud on suvepuhkuste tõttu jäänud hariduse infosüsteemi kandmata”.
Meie noored on ärevad oma tuleviku, kliima ja looduskeskkonna, rahvusvahelise poliitika, tehisaru ajastul tuleviku töökohtade pärast ja eksistentsiaalse ängiga, et mis on tulevikus inimese roll kujuneva tehisliku superintellekti kõrval.
Ärevus on väga halb keskkond oma eneseteadvuse, identiteedi loomiseks ja enese mõistmise õppimiseks. Ärevana oleme lihtsalt ärevad ja rumineerime ärevust tekitavaid mõtteid. Vastukaaluks on vaja midagi positiivset, innustavat ja jõustavat.
Meie ühiskond oma laste ja noorte kasvatuses näeb treeninguid ja muid huvitegevusi kui lihtsalt huviharidust ehk midagi, mis on küll huvitav, aga millel puudub muu väärtus ning milleks tingimuste loomine ei vääri pingutust. Tegelikult ei anna treeningud ja huviharidus mitte ainult kogemust, et jooksen kiiresti või oskan teistest paremini laulda, vaid laiemalt tunde, et olen võimeline millekski eriliseks.
Mitteformaalne õpe, sealhulgas laagrid, annavad võimaluse prosotsiaalse identiteedi loomiseks, osaledes oma kooli või linna jooksumeeskonnas või lauldes oma kooriga oma keeles (eesti või mulgi või kasvõi ladina), annab võimaluse õppida koostööd ja tunda end koos teistega osana millestki suuremast ja ilusamast; ja vähendab võimalusi leida stimulatsiooni kaaslaseid provotseerides, aineid proovides või öösel linnas jõlkudes.
Paraku on viimastel aastatel laste ja noorte huviharidust nähtud kokkuhoiukohana ja isegi täiendava tuluallikana, kui meelde tuletada järsku avastatud võimalus lastelaagritelt käibemaksu nõutada.
“Lastele ja noortele arenguvõimaluste loomisel on vastutus ressurssideta pandud vanematele.”
Unustatud on ÜRO laste õiguste konventsiooniga võetud kohustus iga lapsi puudutavat otsust kaaluda laste heaolust lähtudes. Lastele ja noortele arenguvõimaluste loomisel on vastutus ressurssideta pandud vanematele, unustades vana ütluse, et last kasvatab küla. Seda endisaegset küla enam ei ole, ei ole naabrimehe silmi, mis vahtisid, et ojasild seal kõõluvate laste järel terveks jääks või noorsand sigasid rukkipõllule ei laseks.
Seda küla on aga endiselt vaja treenerina, kes jälgiks, et võimlemismatid saaksid trenni järel viisakalt kokku rullitud ja laagriõpetajana, kes lapsi õigeaegselt magama saadab. Vanematena saame püüelda, et küla oleks olemas vanavanematena, tädide ja onudena ja kui poleks neid, poleks ka eakaaslastest nõbusid. Mul on alati väga kurb, kui vastuvõtul uurides, kes on veel noorele peale vanemate olulised täiskasvanud, selgub, et polegi kedagi.
Küla on õigupoolest vaja ka rehabilitatsioonispetsialistina, kui lapsel on eripära, mis tänapäevases kiires ja ebakindlas maailmas kohanemist oluliselt mõjutab. Oleme SA TÜK-i laste ja noorte vaimse tervise keskuses tegelenud kümnetel kordadel perele šokina mõjuvate olukordadega, kus igapäevase tavapärasest oluliselt suurema täiskasvanu suunamise, juhendamise ja abistamise vajadusega lapsed on jäetud ilma neile vajalikust toest, jätmata arvestamata, kuidas näiteks neuroarengulised häired mõjutavad perede toitumisvalikuid, igapäevase logistika või sotsiaalse läbikäimise võimalusi.
Pole vaja, on kuiv kokkuvõte ning vanemad on jäetud vastutama, aga ilma ressurssidest.
Vaimne tervis ja selle probleemid sünnivad ennekõike keskkonnas, mille oma lastele loome. Tajudes vaimse tervisega tegelemist kui ainult psühholoogia või psühhiaatria probleemi, saame kannatavad lapsed ja töökoorma ning vastutuse all läbipõlenud vaimse tervise spetsialistid. Vaimse tervise abi püramiidi esimene ja kõige olulisem aste on hea ning etteaimatava kasvu- ja arengukeskkonna loomine ja sellega enamuse vaimse tervise diagnoositavate häirete ennetamine.