Skandinaavia heaoluühiskond selles mõttes ei ole jätkusuutlik, et kindlasti peab see aja jooksul muutuma ja ongi juba palju muutunud. Jätkusuutlik on see aga selles mõttes, et heaoluühiskonna aluseks on omakorda teatav demokraatlik-kollektivistlik poliitiline kultuur, millele on omane suur järjepidevus ja veendumus valitud tee õigsuses.
Kui peaksite nimetama ühe Skandinaavia ajalooõppetunni, millest tänapäeva Eesti võiks õppust võtta, siis mis see oleks?
Ma arvan, et pigem on Skandinaavia maadel õppida Balti riikidelt kui vastupidi. Eesti, Läti ja Leedu 20. sajandi ajalooline kogemus oli enamjaolt nii ebameeldiv, et põhjamaad oma neutralismiga eelistasid sellest varem pigem mööda vaadata. Alates külma sõja lõpust ja eriti alates 2022. aastast on nende suhtumine aga olulisel määral muutunud, mis on rõõmustav.
Milline on huvi Skandinaavia ja selle ajaloo vastu maailmas laiemalt? Eesti jaoks on Skandinaavia mitmel põhjusel äärmiselt huvitav, aga kas olulist huvi tuntakse Skandinaavia ajaloo vastu ka mujal? Kas see huvi on ajas muutunud? On see kasvamas või kahanemas?
Teataval määral on huvi olemas, aga pigem on see sellisel juhul erihuvi mingi eksootilise perifeeria vastu. Seda näitab näiteks viikingite kustumatu populaarsus, mis on varjutanud paljud teised huvitavad ajajärgud Skandinaavia ajaloos. Mingil määral huvitutakse ka suurtest kultuuritegelastest, nagu Hans Christian Andersen või Ingmar Bergman, samuti pakuvad huvi Teise maailmasõja ajalugu ja heaoluriigiga seonduvad teemad. Kahjuks on varju jäänud varane uusaeg oma pidevatest sõdadest sündinud moderniseerumisprotsessidega, mille käigus jõudsid Skandinaavia kuningriigid oma suhtelise võimu tippu Euroopas.