Mäletan, kuidas sisenesin omal ajal «Minu Bulgaariasse» suure elevusega. Alustada uue firma tegemist võõral maal täiesti nullist ja sellega siis kinnisvarabuumi laineharjalt otse põhja kukkuda ning ikkagi välja rabeleda? Eks iga «Minu» sarja raamat ole omamoodi maailm, aga see tundus kuidagi eriti põnev.
Ning ma ei pidanud pettuma. Raamatus on küllaga lugusid: näiteks kuidas saada välja laenutatud ja kaduma läinud tellingud jõumeetoditega tagasi? Janeki firma tegeleski – ja tegeleb siiani – tööriistade laenutusega.
Janek Balõnski, «Minu Bulgaaria». Foto: Raamat
Pärast raamatu läbilugemist jäin huviga ootama, milline siis on Janek inimesena. Kas on kauboikapitalismi maneerid ja jõulisus kaugele tunda? Esimesel hetkel, kui me enne esitlust kohtusime, pidin tõdema, et tegu on rõõmsameelse päikesepoisiga. Aga kohe selgus, et selle kesta all elab alfamees, kes asus Rahva Raamatu pandud toole ümber korraldama. Ma olen olnud kümnetel esitlustel ja julgen väita, et sellist füüsiliselt käed-külge-teen-ümber autorit ei kohta peaaegu mitte kunagi.
Teen nüüd lühiülevaate kildudest, mida raamatust päris sel kujul ei leia, aga mis esitlusel jutuks tulid.
– Miks Janek firma algusajal taksoga mööda linnasid sõites kontorikohti otsis? Kas poleks mõttekam olnud kasutada mõnda kinnisvarasaiti? Vastus: aga meile tuntud läänelikke kinnisvarasaite Bulgaarias lihtsalt polnud aastal 2006 olemas. Nii palju «äriteenuseid» oli puudu ja tuli alles luua. Üks neist oli see tööriistalaenutus, mille peale Janek panustas.