Kümme-viisteist aastat tagasi käisin igal aastal paar korda Poolas. Esimestel kordadel tundus Poola meiega võrreldes olevat mahajäänud. Tundus, et riigis ei ole arengut ja elustandard oli seal meie omast madalam. Seda kinnitas ka statistika. 2014. aastal oli Poola SKP inimese kohta ostujõu pariteedi järgi 68 protsenti ja Eesti oma 78 protsenti Euroopa Liidu keskmisest.

Vahepeal on kümmekond aastat külaskäikudega vahele jäänud, aga Poola majandusstatistikat olen ikkagi jälginud. Poola paistab silma oma arenguga ja on muutunud Euroopa üheks eeskujulikumaks maaks. Võib isegi öelda, et inetust pardipojast on saanud imekaunis luik. Nagu muinasjutus.

Ja seesama SKP inimese kohta ostujõu pariteedi järgi oli eelmisel aastal Poolas 81 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Meie oleme ikka sealsamas ehk 79 protsendi juures. Pärast hiljutist inflatsiooni korrigeerimist tagantjärele saab selle arvu veidi kõrgemaks, aga tase on ikka sisuliselt sama, mis ta oli rohkem kui kümme aastat tagasi.

Öeldakse, et oma silm on kuningas, ja sel aastal käisin juba teist korda Poolas. Mitte pealinnas, vaid väljaspool. Suve alguses Krakowis ja nüüd ka Kagu-Poolas Rzeszówis.

Statistika ei peta, Poola on suurte sammudega arenenud. Korralikud kiirteed. Palju on rajatud uusi hooneid ja remonditud vanu. Igal hetkel on võimalik tunnetada, et siin on areng ja elu. Seda oli tunda ka tänavakohvikutes, kus on raske kohta leida.

Käibemaksust teiste maksudeni

Rohkem kui kümme tuhat inimest Krakowi peaväljakul õhtustamas ei ole vist suureks üllatuseks, kuna tegemist on ikkagi suure turismikeskusega. Aga paar tuhat inimest õhtustamas igal õhtul Rzeszówi peaväljakul ja selle ümbruskonnas oli mulle üllatuseks. Eriti üllatas mind see, kui palju oli seal lisaks veteransportlastele ka kohalikke. Ja need linnad ei ole mereäärsed kuurordid, kuhu inimesed suvel puhkama sõidavad.

Ja hinnad on loomulikult meie omadest odavamad. Vähemalt veerandi võrra.

Millega nad seda saavutavad? Ma ei pretendeeri siin põhjalikule uurimistööle hinna kujunemisest näiteks Tartu ja Rzeszówi restoranides. Selleks peaks teadma üüri taset, toiduainete hindu ja palgataset, aga vaatame lihtsalt käibemaksu.

Poolas on üldine käibemaks 23 protsenti. Toiduainetele kehtib aga mitu erinevat määra.

5 protsendi määr kehtib paljudele põhitoiduainetele: leivale ja saiale, töötlemata lihale ja kalale, piimatoodetele, munadele, köögiviljadele ja puuviljadele.

8 protsendi määr kehtib muu hulgas teatud valmistoitudele ja enamikule restoraniteenustele.

23 protsendi määr kehtib alkoholile, karastus- ja energiajookidele ning paljudele muudele kaupadele, millele soodusmäära ei rakendata. Restoranis alkoholi ostes kehtib samuti 23 protsendi määr.

Ehk käibemaks on madalam põhitoiduainetel ja paljudel toidukaupadel ning samuti toitlustusteenustel. Minu arvates on see väga loogiline jagunemine. Jah, see on meie süsteemist keerulisem, aga tänapäeva tehnoloogia juures ei ole tegemist ülemäära keerulise asjaga.

Kuna Poolas on käibemaks madalam, aga maksukoormus tervikuna sama suur kui Eestis, tuleb puudujääki teiste maksudega kompenseerida.

Vaatame ka eraisiku tulumaksu. Eraisikul on tulumaksuvaba kuni 30 000 zlotti aastas ehk umbes 580 eurot kuus. 30 000–120 000 zloti suuruse aastasissetuleku puhul on marginaalne maksumäär 12 protsenti. Üle 120 000 zloti ulatuvale tulule rakendub 32-protsendiline maksumäär. Olgu siin lisatud, et euro on umbes 4,3 zlotti.

Lisaks maksavad need, kelle aastatulu ületab miljon zlotti, neli protsenti solidaarsusmaksu miljonit zlotti ületavalt tulult. Ehk kui aastatulu on üle 230 000 euro, siis kõik, mis ületab seda summat, läheb lisamaksu alla.

“Lisaks tähendab teenuste madalam hinnatase madalamat üldist elukallidust ja vähendab seeläbi survet palkadele ka teistes sektorites.”

Meiega võrreldes on seal madalama sissetulekuga inimesed madalamalt maksustatud. Alates toiduainete käibemaksust kuni tulumaksuni. See aitab hoida konkurentsivõimelisi hindu tööjõumahukates sektorites, nagu näiteks toitlustus ja teenindus. Lisaks tähendab teenuste madalam hinnatase madalamat üldist elukallidust ja vähendab seeläbi survet palkadele ka teistes sektorites. Sellise maksustamise positiivsetest külgedest on korduvalt kirjutanud Heido Vitsur ja ma ei hakka teda siin kordama.

Märkida tuleks veel, et maksusoodustused on ka kuni 26-aastastele noortele. Pered saavad teha ühise tuludeklaratsiooni ja vähemalt nelja lapsega pered saavad täiendavaid maksusoodustusi.

Eesti ettevõtte tulumaks Poolas

Uurides Poola maksusüsteemi, avastasin ma enda üllatuseks, et Poolas on kasutusel kaks ettevõtete tulumaksusüsteemi ja üks neist kannab nime estoński CIT. Poola ettevõtted saavad valida niinimetatud traditsioonilise ja Eesti süsteemi vahel.

Seejuures on Eesti süsteemil Poolas erinevalt meist piirangud ning teatud tingimustel läheb ettevõte tagasi traditsioonilise tulumaksu alla. Selleks, et Eesti süsteemi kasutada, peab firmas põhireeglina olema vähemalt kolm töötajat, osanikud peavad kõik olema eraisikud, ettevõttel ei tohi olla osalusi teistes ettevõtetes ja passiivne tulu ei tohi moodustada üle poole tuludest.

Poolakatele tuleb au anda. Nad on meie tulumaksusüsteemi idee üle võtnud, kuid lisanud sellele piirangud, millega püütakse suunata maksusoodustus eelkõige reaalse majandustegevuse ja töökohtade loomise toetamiseks.

Sest makromajanduslikult on ikka suur vahe, kas maksustamata kasumi arvelt ostetakse Apple’i või Amazoni aktsiaid või ehitatakse siia uus hotell või ostetakse uus tootmisliin. Ühel juhul tekivad siia töökohad ja teisel juhul mitte.

Rohkem avatust ja õppimist

Ma ei arva, et Poola majandusedu taga on ainult nende maksusüsteem. Poola edu taga on loomulikult palju muudki, näiteks suur siseturg, Euroopa Liidu investeeringud, oma valuuta, välisinvesteeringud ja viimastel aastatel ka tugev tööjõu sissevool.

Küll aga näitab Poola edu, et kiire majanduskasv on täiesti võimalik ka keerulisema maksusüsteemi ja astmelise tulumaksuga. Ja ka seda, et tuleb teistelt õppida ja võtta kasutusele parim osa.

Oleks tore, kui me enne valimisi vabaneksime dogmast, et maksusüsteemi ainus voorus on lihtsus, et mitte öelda primitiivsus.

Maksusüsteem ei ole ainult riigile raha kogumise viis. Sellega saab mõjutada investeeringuid, tööhõivet, tarbimist ja majanduse konkurentsivõimet. Poolakad paistavad sellest väga hästi aru saavat.

Rohkem avatust ja õppimist kuluks meile ära. Kolmkümmend viis aastat ei taha sama plaati kuulata.