Siin tekstis on väga olulisel kohal vanema inimese – ei saa öelda, et kindlasti just lapsevanema – ja lapse vaheline intiimsus. See on näiteks hetk õhtul, kui need kaks poevad teineteisele kaissu ja asuvad koos looma ühist ruumi.
Niisamuti saime kord Kamillega loodud oma ruumi. Takkajärgi vaadates oli see ilus, jumalikult armas aeg, kui meie mõlema lapsed olid veel väikesed ja tänu sellele raamatule saime aega ja fookust, et neid märgata.
Kamille Saabre illustratsioon raamatus «Ma kingin sulle jõe». Foto: Epp Petrone
Mõtlen vahel, et kust need tekstid ikkagi tulevad. Tõesti justnagu Jumal saadab neid ja meie oleme vahendajad. Ja siis tuleb ja küsib keegi, et tere, kirjanik, kust sulle see lugu tuli.
Mulle tundub, et pisike osa sellest loost tuli kord külalistemaja paadilaenutusest Saadjärve veerel sõudes ja pisike osa tuli Puerto Ricos mägiojas sulistades… Mu tütar Anna tuletas meelde ka ühe loo, mida olin talle rääkinud ja mis tõepoolest ka selle raamatu sünniga haakub. Nimelt olin ma ülikooli esmakursuslane, kui üks sümpaatne noormees kinkis mulle Tartus ühe silla. Lihtsalt viipas suurejooneliselt ja ütles, et kingib. See oli ühel öösel pärast ajakirjandusosakonna pidu. Ma ei tea, kas see mees üldse mäletab seda kinki. Mina jätsin selle meelde ja hiljem vahel sellelt sillalt üle minnes ikka hooplesin, et see on tegelikult minu sild. Ja nii on kõik mu kolm last kasvanud teadmisega, et see on «Emme sild». Sest see ju kingiti mulle.