Olen nende õnnelike seas, kel õnnestub hankida rongipilet Tallinnast Vilniusesse, mis on ilmselt selle suve kõige defitsiitsem kaup. Erinevalt Tallinna ja Riia vanalinnast, mis näivad sageli kuuluvat peaaegu üksnes turistidele, tõmbab Leedu pealinna barokne keskus oma käänulistele tänavatele vähemalt sama palju kohalikke elanikke.
Kümne tunni pikkune rongireis Tallinnast Vilniusesse muudab keha kangeks, ent meeled vähemalt hetkeks erksaks ja uudishimulikuks. Mistõttu ma isegi ei mõtle, kas raudteejaamast vanalinna kõndida või minna bussiga – suveõhtu on soe ja valge, tänavad inimesi täis. Juba esimestel sammudel kostab kuskilt saksofoni nuttev toon – tänavamuusik, keda ma ei jõua otsida, sest jalad ei tee mu uudishimuga koostööd ja tahavad tegelikult ikkagi otse hotellini sammuda, mitte esimesele avastamisretkele suunduda.