Eestis räägitakse kinnisideelikult sellest, kuidas me peame koolitama aina rohkem insenere ja programmeerijaid, unustades sujuvalt, et ilma sama heade müügiinimeste ja turundajateta jääb loodud tark tehnoloogia garaažinurka seisma, kirjutab Robert Reisman arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos.
Oli 2019. aasta märts. Niiske ja palav õhtu mussooniperioodi lõpupäevil, kusagil Jaava saare idaosas. Istusin ühe Taiwani päritolu perekonna söögitoas ja sõin head Indoneesia õhtusööki koos äripartner Benny ja tema lähisugulastega. Ja samal ajal, kui me naersime ja pajatasime lõbusaid lugusid, tiksus peas üks mõte: kuidas, kurat, ma siia sattusin?
Lugejale võin öelda selgituseks, et tegelikult oli selle taga vaid üks pikk rida juhuseid, mida võib nimetada karjääriks. Ning tol õhtul oli minu ülesanne müüa Eesti puitu.
Õnneks võin tagantjärgi öelda, et õhtu oli tore, puit sai müüdud ja ma ei surnudki võõrastega rääkimise kätte ära. Või nagu LinkedIni inimesed ütleksid: “Taipasin, et minu suurim tugevus on võime inimestega rääkida. Puit on ajutine, networking on igavene!”
Natuke piinlik mängutöö
Eesti avalik arutelu majanduse ja hariduse üle on takerdunud ühte kinnisideesse. Kõik arvamusportaalid ja majandusväljaanded on servast servani täis lugusid sellest, kuidas peame koolitama aina rohkem insenere ja programmeerijaid. Noogutame sellele kaasa ja unustame sujuvalt, et tipptasemel inseneeria moodustab vaid poole võrrandist. Kui kõrvalt on puudu samavõrd head ärijuhid, müügiinimesed ja turundajad, siis seisavad targad tehnoloogiad lihtsalt garaažinurgas ja ootavad, et klient jalutaks ise uksest sisse.
“Pehmetel” oskustel on Eestis krooniline maineprobleem. Kui kuskil kärbitakse, siis ikka turundusest või kommunikatsioonitiimist. Seda nii avalikus kui ka erasektoris.
Kui mõni ministeerium või amet satub jamasse, võib olla kindel, et küsimus “mille eest need kommunikatsiooniinimesed palka saavad?!” kõlab kiiremini kui selja tagant tulev tuututamine roheliseks läinud foori taga mõnel Tallinna ristmikul.
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, PHD, Duo Media ja EISi ekspordiosakonna arvamuskonkurss, kuhu oodatakse värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ja ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks. Peaauhind on 4000 eurot.
Täpsemalt saab konkursi kohta lugeda teemaveebist Best Marketing.
Kas Eestis on üldse mõnd inimgruppi, kelle üle naerdaks rohkem kui noored, ülikondades ja ilma sokkideta müügimehed, kes toidupoes pakuvad sulle pensionisammast või telepaketti? Meie kultuuris on komme naeruvääristada kõike, mis lõhnab müügi või turunduse järele, nagu see oleks natuke piinlik mängutöö.
See kehtib tegelikult iga ekstravertsust soosiva ameti kohta – ka poliitikute puhul. Me kipume naeruvääristama neid, kes võtavad selle raske teekonna ette, ja siis imestame, miks lõpuks jõuab sinna nii vähe häid inimesi.
Saunalaval tore, äris kasutu
Kui maailmas ringi vaadata, siis edukad riigid pole kunagi saavutanud oma positsiooni pelgalt heade inseneride najal. IKEA ei löö maailmas laineid seetõttu, et Rootsis elavad parimad puusepad, vaid sellepärast, et nad oskavad oma lugu rääkida.
Teine hea näide on Rootsi muusikatööstus. Sealsed produtsendid ei ole viimased 30 aastat valitsenud popmuusikat mitte seetõttu, et neil oleks eriliselt haruldased oskused, vaid seetõttu, et nad on suutnud luua enda ümber võitmatuse aura. Sisuliselt müüvad nad artistidele garantiid, et nende järgmisest loost saab hitt. Sellest on tekkinud hiiglaslik ökosüsteem, kus edu sünnitab uut edu.
Meile meeldib rääkida eestlaste traditsioonilistest tugevustest: tagasihoidlikkusest, talupojatarkusest, sirgjoonelisusest. Tahaksin öelda, et need omadused on kandnud meid läbi sajandite, kuid ausalt öeldes on need sajandid olnud suuresti üsna viletsad.
Mul on tunne, et need “omadused” on välja mõeldud lihtsalt selleks, et jumala eest kellegagi rääkima ei peaks.
Maailmalaval ei ole nende omadustega suuremat peale hakata. Seal peab olema julge ning rääkima oma lugu, looma suhteid ja uksed jalaga – aga viisakalt – lahti lööma.
Meie kultuuriline tagasihoidlikkus on tore voorus saunalaval, aga äris tähendab see, et püünele pääsevad teised. Ideed, mis ei ole sugugi paremad, aga mille loojad oskavad teha end nähtavaks.
Pehmed oskused pole pehmod
Me peame Eestis tervikuna ümber mõtestama, mida pehmed väärtused tegelikult tähendavad. Peame lõpetama nende pidamise kõrvaliseks luksuseks ning hakkama neid nägema meie majanduse ja ühiskonna kriitilise osana.
See algab koolipingist, kus humanitaaraineid ei tohi suruda tagaplaanile. Keeleõpe peab olema tipptasemel igas koolis. Ajalugu, kirjandus, kunst ja muusika on täpselt sama olulised kui matemaatika või füüsika.
Sest olgem ausad: kui su Indoneesia äripartner hakkab rääkima oma kodukandi ajaloost või tahab kurta Manchester Unitedi kohutava hooaja üle, siis on sul juba hilja hakata end targaks guugeldama. Sellistel hetkedel päästab ainult piisav teadmistepagas ja huvi maailma vastu.
Aga suur ümbermõtestamine ei saa piirduda ainult kooliga. Selles valdkonnas tegutsevad inimesed peavad ise laskma oma lugudel kõlada. Keegi teine seda tegema ei hakka.
Inimesed, kes oskavad rääkida, suhelda, juhtida ja inspireerida, on kulla hinnaga. Ja me väärtustame neid järjekindlalt kõige vähem.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!