Kui palju teistsuguseks on läinud meie arusaam sellest, mis toimus 35 aastat tagasi?
Ma arvan, et see on nagu ajalooga ikka ja lähiajalugu on ju osa ajaloost. Kui sa sündmuste keskel oled, siis sa ei saa paljudest asjadest aru, et mis on nende tähendus, sest need sündmused imevad sind endasse ja sa ju kõnnid läbi nende sündmuste. Kui sa siis hakkad tagantjärele vaatama, viis aastat hiljem või 10, 15 või 35 aastat hiljem, siis sa näed võib-olla mingeid tähendusi, mida sa alguses ei osanud mõista. Midagi muidugi läheb ka udusemaks, sest inimmälu on ikkagi inimmälu.
Kui ma mõtlen tagasi 20. augustile 1991, et mis oli emotsioon, siis ma arvan, et teadmatus oli ikkagi väga suur, et mis nüüd saab. Selge oli see, et midagi saab, aga mis see on, seda ei osanud keegi öelda. Keegi ei kujutanud ette, kuidas on elada iseseisvas Eesti Vabariigis.
Ma nagu hirmu ei mäleta, ebakindlust küll. Olin olnud koos kolleeg Üllar Borniga 1991. aasta veebruaris Vilniuses, kui dessantväelased ründasid teletorni ja leedulaste hulgas oli hukkunuid. Kui siis 1991. aasta augustis tuli teade, et öösel lähevad Pihkva dessantväelased teletorni võtma, siis tuli see mälupilt Vilniusest tagasi. Aga hirmu ei olnud, sest ikkagi kogu see putš tundus, ma ei saa öelda naeruväärne, aga kuidagi ebamäärane. Kuidas on võimalik, et kui Moskvas juhtisid seda putši KGB juht, peasekretär, kaitseminister ja siis meil korraldab Rahvarinne Vabaduse väljakul meeleavalduse, mingid tollased Nõukogude sõjaväelased ütlesid küll, et igasugused rahvakogunemised on keelatud, aga midagi ei juhtunud. Ülemnõukogu, tollane parlament, käis koos, valitsus pidas istungeid, Kodukaitse tegutses, Kaitseliit tuli Tallinnasse telemaja, raadiomaja ja Toompead kaitsma. Need lahingumasinad küll tulid Pihkvast Tallinnasse, aga see kõik oli tõesti kuidagi ebamäärane.