„Kümme kuud pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse tundsin end kas vaenlastest ümbritsetuna või lahkunud sõprade ja sugulaste kummituste varjus. 2023. aastasse liikudes oli paljude jaoks Venemaal peamiseks tundeks üksindus,“ kirjutas Maria Privalova.
Privalova reisis 2023. aasta pühade eel mööda Venemaad ja rääkis paljude erinevate inimestega, nii rongides, taksodes, poodides, autoremonditöökojas kui ka valitsuse dokumendikeskuses.
„Tavapärast pühadeaegset elevust polnud. Üldine depressioon näis kõiki mõjutavat,“ kirjeldas ta.
Nüüd, kolm aastat hiljem, ei ole olukord kuigi palju muutunud.
Ühel tänavusel juuniööl ärkas Moskva oblastis elava Olegi perekond kell neli hommikul plahvatuste ja maja kohal lendavate droonide mürina peale. Sellises olukorras oli magamine võimatu – see oli liiga hirmutav.
„Tundub, nagu oleksime vaenulikus maailmas,“ kirjelas ta väljaandele Bereg. „Võib tunduda, et mõistame Venemaa Ukraina-sissetungi tagajärgede ulatust alles nüüd. Kuid mind tabas see juba 2022. aasta esimesel päeval. Olen viimased neli aastat näinud perioodiliselt unes pommitamist – nüüd on see reaalsuseks saanud,“ räägib ta viimase ajal ajal aina intensiivsemaks muutunud Ukraina droonirünnakutest Moskvale.
Kuigi Olegi ei saa pidada poliitiliseks aktivistiks, koges ärimees täiemahulist sissetungi isikliku katastroofina. Tal polnud praktiliselt kedagi, kellega sõda arutada.
See kõik on teda muutnud – enne Venemaa sissetungi Ukrainasse oli Oleg seltskondlik ja sõbrunes kergesti. Nüüd on ta täielikult keskendunud oma perele ja väldib uusi tutvusi.
Poliitiline üksildus
Paljud inimesed ei julge Venemaal valitsevast olukorrast vabalt rääkida. Bereg nimetab seda nähtust „poliitiliseks üksilduseks“.
Tsensuuri ning oma vabaduse ja elu pärast kartvad inimesed on sunnitud vaikima ning hoiduvad poliitikast ja sõjast rääkimast.
Kuna avalikus ruumis kõlab üksnes riiklik retoorika, jääb paljudele mulje, et teistsuguseid vaateid ei poolda keegi, ja see aga tekitab sügava isolatsioonitunde.
„Tundub, nagu oleksime sattunud vaenulikku maailma, kus keegi ei jaga teie vaateid. Ja pole selge, kas me saame millestki rääkida või millised on tagajärjed. See on psühholoogiliselt väga rõhuv,“ ütleb ca 50. aastates moskvalanna Taisiya (nimi Beregi poolt muudetud).
Moskva elanik Andrei rääkis Meduzale, et enne sõda oli tal suur suhtlusringkond, kellega ta veetis palju aega koos. Aga pärast sõja algust ja mobilisatsiooni valgusid enamik tema lähedasi eri riikidesse.
„Ma ei lahkunud seepärast, et mul on eakas ema ja tal pole kedagi peale minu. Pealegi ei oska ma ühtegi võõrkeelt ega näe, mida ma välismaal teha saaksin,“ räägib ta.
„Olen alati poliitikast huvitatud olnud ja püüdnud selles osaleda igal võimalusel. Isegi kui mul oleks võimalik teise riiki kolida, poleks mul võimalust seal poliitilises elus osaleda. See ei tekita minus soovi lahkuda.“
Et mitte hulluks minna, võttis Andrei pärast sõja algust paar aastat antidepressante. „Tänu neile jätsin joomise täielikult maha. Otsustasin, et kui ma maha ei jäta, jään joodikuks. Nii võttiski sõda veidi pärast 24. veebruari mu sõbra elu. Ta ei saanud psühholoogiliselt hakkama, jõi ja alkoholi tõttu jäi tal insuliinisüst õigeaegselt tegemata – ning ta suri,“ kirjeldas Andrei.
Ta ütles, et pärast sõja algust pidi ma katkestama suhted hulga inimestega nende seisukoha tõttu. „Nüüd on mul minimaalsed kontaktid mõnede sugulaste ja kolleegidega. Alles on vaid mõned inimesed, kellega saan vabalt arutada riigis toimuvat.“
Andrei kirjeldas, et on sattunud põhimõtteliselt sisemisse eksiili. „Lahkun kodust vaid aeg-ajalt, klientidega töökohtumisteks. Läksin uksest välja, nägin Ühtse Venemaa plakatit, rebisin selle maha ja nädal hiljem juhtus sama asi uuesti.“
Läksin uksest välja, nägin Ühtse Venemaa plakatit, rebisin selle maha ja nädal hiljem juhtus sama asi uuesti.
Veronika rääkis, et tänaseks ei ole tal enam ühtegi sõpra. „Aastatel 2022–2023 rääkisin palju inimestega sõjast, püüdsin neid vastupidises veenda, aga siis tundus, et see kaotas oma mõtte. Nüüd on selle teema ülesvõtmine muutunud täiesti ebamugavaks,“ kirjeldas ta.
Polina ütleb aga, et tema sõpruskond ei ole pärast täiemahulise sõja algust muutunud, kuid ta on abikaasaga hakanud väga hoolikalt valima sõnu inimestega, kes sõda toetavad. „Me ei võta seda teemat oma lähimate sõpradega jutuks – teame nende seisukohti ega taha kaotada aastatepikkuseid sõprussuhteid.“
Lisaks tõdeb ta, et abikaasaga ühte hoidmine ja asjade samamoodi nägemine on suur kergendus. Ilma tema toetuseta oleks see raske ning ta tunneks end kindlasti üksikuna. Tema ema toetas varem kogu seda sõjavaimustust, kuid hakkab tasapisi tõde nägema, mis teeb Polinale suurt heameelt.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (2)