Küsimusele, kes ta on, vastab Emil, et sellele võib mitmeti vastata. „Võiksin öelda, et olen Emil ning vanust on mul 17 aastat, aga võiksin ka öelda, et see, kes mina enda jaoks olen, on hoopis midagi keerulisemat – võib-olla olen ka üks suur pusle, mille tükkideks on kõik need erinevad minad, kes on tutvuste käigus teiste inimeste ajus ja ütlemistes kujunenud. Aga eks ma kaldun ikka esimese valiku poole, nii et jääme selle juurde.“

Emil on õppinud ühe aasta Gustav Adolfi gümnaasiumis ning jätkab sügisel oma õpinguid sama kooli 11. klassis. Varasem haridustee kulges üheksa aastat Palade põhikoolis Hiiumaal. „Ma päris põline hiidlane pole, aga suur osa elust on seal veedetud.“

Vabal ajal mängib Emil trompetit – kaks korda nädalas tunnis, kord nädalas puhkpilliorkestris ning kodus tuleb samuti harjutamist ette. Ta loeb ka palju raamatuid, kusjuures tema suur lemmik on „Sõrmuste isanda“ triloogia, kuid väga meeldivad ka teadusulmeraamatud. „Kuigi hetkel loen hoopis Murakami „Kafkat mererannal“.“

Samuti meeldib Emilile filme vaadata. „Eriti äge on vahel kinos mõne vana filmi taaslinastust vaatamas käia.“ Mõnikord läheb ta enda jaoks uude kohta jalutama, et avastada midagi uut või põnevat, ning vahel üritab mõne ümbruskonnas toimuva mälumängu jaoks ka meeskonda kokku ajada. Ühe hobina toob Emil välja veel koomiksite kogumise. „Olen nüüdseks kogunud üsnagi arvestatava koguse saksa- ja eestikeelseid koomikseid (mõni ingliskeelne on ka hulgas), mille üle ma tunnen mõningat uhkust.“

Raamatuhuvi on tema sõnul kõige enam kaasa aidanud sellele, et ta julgeb unistada kosmosest. „Just erinevad kosmoseteemalised teosed, näiteks Ene Ergma „Kosmosemutt“, on mulle näidanud, et ilmaruum ei olegi nii kauge eesmärk, vaid hoopis „käega katsutav“.“

Sügavam huvi kosmoselendude ja -uuringute vastu sai alguse juba lapsepõlves. „Millegipärast on see sündmus mul hästi meeles. Olin umbes kümme aastat – äkki oli ka üheksa – tagasi perega raamatupoes ning silmasin raamatut „Teadmiste entsüklopeedia. Kosmos!“. Kuna kaanepilt ja illustratsioonid olid niivõrd huvipakkuvad, siis „kerjasin“ seda emalt tükk aega, kuni ma selle siis lõpuks sain. Nende raamatukaante esmasest avamisest algaski mu sügavam huvi kosmoselendude ja -uuringute vastu.“

Oma eeskujudeks nimetab Emil ema ja isa, kuid tunnistab, et eeskujudega on üldiselt keeruline. „Ma usun, et ei võtaks endale iial eeskujuks teise inimese tervet elukäiku, vaid pigem mõne tema iseloomuomaduse.“ Üks eeskujusid on talle ulmesarja „Star Trek: The Next Generation“ tegelane kapten Jean-Luc Picard. „Üritan sarnaselt temale säilitada rahu ning mõistusel rajanevat otsustusvõimet ka stressirikastes olukordades, kuid alati see ei õnnestu.“

Kosmosevaldkonnas paelub Emilit kõige rohkem rakettide „taaskasutamine“ ehk raketi esimese astme turvaline maandumine selle asemel, et see atmosfääris ära põleks. Selle arendamisega tegeleb tema sõnul erasektoris kõige enam SpaceX. „„Taaskasutamise“ läbi oleks võimalik raketistardi maksumust oluliselt vähendada – näiteks taaskasutatava Falcon 9 start maksab ligi 70 miljonit dollarit, aga sarnase tavaraketi Atlas V start maksab umbes 160 miljonit. Maandumiseks vajaliku kütuse arvelt on kosmosesse viidav last muidugi väiksem, aga maandunud booster’i taas täis tankimine on täiesti uue ehitamisest kordades odavam.“

„Eesti otsib estronauti“ konkursile kandideerimist noormees algul isegi ei plaaninud. „Tõtt öelda mõtlesin algul, et ei hakka kandideerima, aga siis reklaamis klassijuhataja seda võimalust ning see oligi vist tõuge, mida mul vaja läks.“ Samal õhtul saatis Emil täidetud ankeedi ning teate konkursi teise etappi pääsemise kohta sai ta kätte paar päeva hiljem. „Olin paari klassivennaga koolilõunat söömas, kui kiikasin korraks meilipostkasti ning nägingi teadet. Esimene emotsioon oli selline „võimas“ ning eks seda uudist sai ka mõne klassivennaga jagatud.“

Konkursi valikuprotsessis oli tema jaoks kõige keerulisem ja pingelisem veekütusel töötava mudelraketi ehitamine. „Algul esines kõrgusmõõtja koodiga paar viperust ning hiljem läks langevarjuga tegeledes oodatust rohkem aega.“ Kuna hiljem katsetades oli langevarju avanemisega probleeme, läks Emil stardile vastu veidi pessimistliku meeleoluga. Abiks oli mõttetera „vigadest õpitakse“. „Ehk lähebki luhta, aga vähemalt tean siis, mida järgmine kord paremini teha saaks, ning see mõjus närvidele kuidagi rahustavalt.“ Õnneks avanes raketi langevari ning rakett lennutati ka täitsa soliidsele kõrgusele.

Estronaudiks saamisel aitasid Emilil tema sõnul kõige rohkem hea suhtlemisoskus ja mõnes mõttes omapärane mõtteviis. „Hea suhtlemisoskus tuli kasuks nii meeskonnatöö koordineerimisel kui ka uute ja huvitavate tutvuste loomisel.“ Omapärase mõtteviisi all peab ta silmas seda, et ütles endale sageli: „Annan endast parima, aga kui sellest ei piisa, siis nii on, lahe, et siia üldse välja jõudsin.“ See aitas tal rahulikku meelt säilitada ning ka pingelisemates olukordades suhteliselt hästi keskenduda.

Konkursi jooksul avastas Emil enda juures ka uue oskuse. „Avastasin, et oskan täitsa rahuldaval tasemel meeskonnatööd korraldada. Rühmaülesannete puhul osutusin sageli inimeseks, kes ülesanded vastavalt igaühe oskustele laiali jaotas.“

Eesootava paraboollennu puhul on Emili suurim ootus üsna selge: „Muidugi kaaluta olekus viibimine!“ Lisaks ootab ta projektiga kaasnevaid erinevaid võimalusi end harida ning uusi asju õppida ja näha.

Tulevikus näeb Emil end insenerina, eriti aerokosmose valdkonnas. „See on tugevalt seotud küsimuses nimetatud valdkondadega. Kuid eks võimalusi on üüratult palju ning vahel juhtub ka nii, et ei lähe päris nii, kuidas lootsid.“

Teistele Eesti noortele, kes unistavad suurtest asjadest, kuid kõhklevad, kas teaduse- ja tehnikakonkurssidel osaleda, ütleb Emil: „Proovige ikka! Vahel juhtub, et täitsa lõpuni välja ei jõua, aga minu arvates on juba see teekond, mis sinna viib, selline, mille käigus näeb uusi kohti, lood uusi tutvusi ning avastad oma tugevused ja nõrkused. Isegi kui läheb luhta, siis kasuks tuleva kogemuse võrra rikkam oled sa ikka.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare