Postkasti potsatab tellis. Pakendit avades ilmuvad nähtavale artefaktid minu lapsepõlvest ja teismeeast, noorema venna meelest jällegi on tegemist antiiksete taiestega keda-kotib-muuseumist. Kujundus hõlmab eilset ja tänast, aegunud ja aegadeülest kraami. Tellist lapates ilmutavad end vilksamisi poeetiliselt pealkirjastatud seigad. Teose ankur ja kese on viimasel ajal eesti kirjanduses kuidagi eriti levinud minevikku sukeldumine, aga tasapisi sõutakse ka tuleviku suunas. See on Kaur Riismaa “Väsinud valguse teooria”, see on 400-leheküljeline püüd talletada eestlaste lähiminevikku ja küsida, mis saab edasi.

Arhiveerida, dokumenteerida, memuariseerida

“Väsinud valguse teooria” pakib enesesse fragmendid aastatest 1997–2020, peaaegu terve siinkirjutaja elu. Tegemist on justkui käegakatsutava lähiminevikuga, aga täielik äratundmine ja mõrumagus nostalgia käivitavad tõenäoliselt vanemaid, enne taasiseseisvumist sündinud põlvkondi, samas kui zoomer’ile on tegevustiku algusaastad pigem hägune mälestus, mis teose vältel teravneb. Tundub, et Riismaa on olnud ambitsioonikas ning kirjutanud kahte teost korraga: ajalooõpikut minusugustele ja noorematele ning poolfiktiivset (?) memuaari endavanustele ja vanematele. Muretseda ei tasu, kõigile on midagi. Ainult loetagu, meenutatagu, vajaduse korral guugeldatagu.

Tervikut kannab mälestustes elamise ja tulevikku vaatamise vahelise võitluse motiiv. Üldjuhul on tulevik ja sellega kaasnevad muutused pöördelised ning kaootilised, harvem rahulikud ja loogilised. “Väsinud valguse teooria” tundub olevat teadlikult kirjutatud ankruks. Elemendiks, millest turbulentsetel aegadel kinni hoida, tõestuseks, et inimene tuleb nii individuaalselt kui ka kollektiivselt kõigest läbi. Vaatamata sellele, et ka see teos muutub ühel hetkel tolmukoguvaks artefaktiks, on keegi vähemalt püüdnud talletada seda kummalist aega, nagu seda oli 20. sajandi lõpp ja 21. sajandi esimene viiendik. Ja kirjalikult! Mitte telos tehtud piltide või AI-le pakutud prompt’iga “maarjamaalased 2000. aastate alguses”. Tänuväärt töö, uurime lähemalt.

Eestlane olen elagu Eesti minu puhas puutumata ühe jalaga läänes EESTI

“VVT” vundament on eestlus, mis pakub äratundmisrõõmu ja samastumist igale kodumaisele lugejale. Nii tegelased kui ka neid ümbritsev maailm on selgelt sinimustvalged: nurga tagant paistavad kiluleivad, ksenofoobia, estonglish, kohuke ja linnahall. Aga midagi on selles peeglis nukraks tegevat ja sellega tabab Riismaa naelapead. Mida aeg edasi, seda enam paistab meid rahvana kandvat omaenese nina ette vahtimine, hirm uue maailma ja sellega kaasas püsimise ees. Eestlasi on küll kõiksugustele võimudele allutatud, oleme olnud peksukotid-uksematid, kõrvaltegelased. Sestap võib tunduda, et meil on justkui kaasasündinud õigus võõraid vihata, ent patriotismi ja rahvuse “puhastamise” vaheline piir on õrn. Romaani tegelane Jan Aun, kes seda teeb, tekitab lugedes õõvastust: tema elulähedus on täielik, see inimene on telekast või naabrite hoovist tuttav, tema paremäärmuslus järjest normaliseeritum. Riismaa tõstatab probleemi kavalalt, andmata Auna tegelasele otsest hinnangut, kuid samas võib lugeja taibata, et populismi võidukäik on oht demokraatiale ja julgeolekule nii fiktiivses kui ka päris-Eestis. Oluline on sellele tähelepanu juhtida, nagu teeb seda ka Aunale vastanduv noor Loreta. Lisaks paremäärmusluse tõusule viitab romaan teistelegi murekohtadele: võrdõiguslikkuse, puhta linnaruumi ja tasuta hariduse teemadele. Kaalukausid on paigas: eestlane olla on uhke, aga kas ka hää, ei tea.

Põnev loom on see inimeseloom

Vormilt mõjub “Väsinud valguse teooria” nagu aastaid vältav seriaal. Teose peatükid on jaotatud osadeks, millest igaüks võtab lähema vaatluse alla mõne perioodi, koha, sündmuse või konkreetse tegelase loo, ning see lahendus tundub mahult niivõrd ambitsioonika ülesande tarvis hea, tänapäeva lugejale ja tulevastele põlvedele söödavaim lahendus. Lugejale näidatakse lühikesi klippe pikalt filmilindilt, mida autor edasi kerib, vajutades rewind’i ja forward’it, play’d ja stoppi seal, kus vaja, nii et atmosfäär kehtestub eelkõige dialoogidest, naljadest, viidetest ja detailidest. Tihedat, toimekat ja pöörlevat maailma täiendab Riismaa lakooniline ja irooniline stiil, mis ei lase lugejal mugavaks muutuda.

Nagu elu, areneb ka teos muutuste meelevallas ja lootuses, et lugeja püsib selle tempoga kaasas. Ent ree peale saamisega on esialgu tükk tegemist. Killustunud motiivid, kohati krüptilised tegevusliinid ja tegelaste rohkus nõuavad ka kogenud lugejalt kannatlikkust. Kaasas püsimine muutub kergemaks, kui tegelaste lood hakkavad tasapisi lahti hargnema. Siin on unelev, ent asjalik arhitekt Paavo Paavo, talle üheöösuhtest sündinud isepäine Loore/Loreta, päikesenaine Adelia, PTSHga paadunud rahvuslane Jan Aun, külaprohvet Jeeli-Jeeli, Tartu vaimu saadik Saale Pruu, ärivaistuga perekond Tiidus – pilt on kirju, kuid elutruu. Kokku mõjuvad nad naljaka suguvõsana, kus kõik on omavahel seotud ning samas selle ajastu inimeste ja meelelaadi selgelt välja joonistatud prototüübid. Nad kogevad maailma maksimaalselt, laveerides kohanemise ja stagneerumise, väikese ja mastaapse, olme ja üldfilosoofiliste küsimuste vahel.

Riismaad huvitab inimene kõige täiega – puuduste ja vigade, õnnestumiste ja voorustega. Mis algab romantika ja nostalgiaga, vaheldub traagika ja leinaga ning lõpeb taas lootuse, õppetundide ja lubadustega oma lühikest elu paremini elada. See ilustamata rõõm elus olemisest enesest ongi teose suurim tugevus. Sarnaselt Jan Aunaga, kes käib läbi kõige konarlikuma, ent huvitavama psühholoogilise kaare, paistab ka autor siiralt uskuvat inimestesse ja nende lugudesse. Samas kipuvad need lood jääma pealiskaudsete tegelaste, stilistiliselt põhjendamatu iroonia ja kiirustamise lõksu. Meie kapitaliseerunud ja tähelepanuraskustega ühiskonnas – ikka tegu teo, inimene inimese ning aeg aja otsa, nagu konveieril – tekib igatsus teadliku aegluse järele, Riismaa kirjeldab aga teoses elavalt sedasama ühiskonda tema enese põhimõttel.

Achilleuse kand

Mainitud pealiskaudsus toob meid aga ühe raamatu probleemseima külje juurde, milleks on autori suutmatus kujutada naistegelasi. Nagu näitlejatelgi, on kirjanikel täielik voli luua tegelasi, kes ei ühti nende endi isikuga. Kui aga sellised rollimängud muutuvad sisuliseks või eetiliseks pinnuks silmas, kannatab selle käes kogu tervik. “VVTs” see juhtubki – naistegelased on enamasti pinnud, kes kasvavad palkideks. Juurdepääs meestele on kordades parem: tegelased on usutavad, läbi töötatud, terviklikud inimesed. Aga naist, kellele kaasa elada, ei ole – “VVT” naistegelased mõjuvad iganenud stereotüüpide või poolnilbete fantaasiatena. Selline tegelasloome on mage, ebaatraktiivne ja arusaamatu.

Probleem ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet, sest õigupoolest on naistegelasi palju. Teravaim pind paljude seas on Loreta, kelle iseloom kehtestub küll Jan Auna kõrval pea kõige tugevamalt, kuid see saavutatakse väärate vahenditega. Riismaa kirjutatud Loore/Loreta on väiksest saati isepäine ja hakkaja, mida kinnitavad täiskasvanute kulul tehtud naljad, sõprus Jeeli-Jeeliga ja kindel plaan saada filmitegijaks. Ent hetkest, mil Loore muundub teismeliseks Loretaks, ei mõju ta enam inimese, vaid täiskasvanud mehe fantaasiana – kujutelmana, milline üks quirky, manic pixie dream girl võiks olla. Loreta, kes on tõenäoliselt mõeldud olema tundlik, taibukas ja sõnaosav, on enamasti ninatark ja ligipääsmatu. Loreta kõnepruuk, mida ilmestavad nii pseudointelligentsed repliigid kui ka poeetilised ja krüptilised vastused, ei mõju mitte näidetena teismeea naiivsusest või turtsakusest, vaid autori eemaletõukava võttena kirjutada noor naine vanemaks, kui ta tegelikult on. See mõjub küllaltki häirivalt. Kui Loreta aga vanemaks saab, siis ebameeldiv ninakus ja quirkyness jäävad, aga tema head omadused – nagu usinus, iseseisvus ja ambitsioonikus – taanduvad järjekindlalt, kuni leiavad antiklimaktilise lõpu. Tragi kodukohaaktivist ja inimhingeinsener metamorfeerub mõisapreiliks, abikaasa Roberti käepikenduseks.

Sama skaala teises otsas tegutsevad Adelia ja Marion. Adelia käib läbi klassikalise kaare: nooruses romantilis-fantastiline Päikesenaine muutub aastate jooksul “lihtsalt” naiseks, emaks, mitmetähenduslikuks lihaks (vt lk 222), hiljem ekskaasaks. Adelia funktsioon paistab olevat täiendada Paavot ja tema lugu, mitte eksisteerida eraldiseisva mitmetahulise tegelasena, kelle tegutsemise tagamaid meile avataks. Kujutelm Päikesenaisest (ent mitte Adeliast!) rõhub Paavot, kes igatseb fantaasia, mitte naise enda järele (vt lk 236, 242). Nii leiab keskeakriisis vaevlev Paavo aseaine krapsakas assistendis Marionis, kelle eesmärk, nagu ilmneb, on olla eelkõige füüsiliste naudingute pakkuja.

Loreta-, Adelia- ja Marioni-suguste tegelaste probleem seisneb asjaolus, et nende funktsioon on teenida ühe täiskasvanud mehe loomingulisi huve – toimetada maailmas, mis vaatamata kõigele on ikkagi meeste oma, naised lihtsalt eksisteerivad selles. Sellise mõtte kinnistamine on kohatu ja iganenud. Luua 2026. aastal naistegelasi, kes on meeste “alluvuses”, nende pealiskaudsed, dekoratiivsed fantaasiad – või seda kõike korraga –, on lame.

Raamatu peamine idee mäletada minevikku, et vaadata tulevikku tühistab iseend hetkel, mil saab selgeks, et jutustatav lugu on vaatamata kõigile pingutustele peamiselt taas lihtsalt ühe mehe lugu. Astutakse üks samm edasi ja kaks tagasi, kinnistatakse iidseid stereotüüpe, milline üks naine on või võiks olla. Seda mina oma ajalooraamatusse ei taha, seda on juba piisavalt.

Nad ütlevad, et elu goes on

Teos näikse olevat justkui kõigile: eri põlvkondadest ja keskkondadest peategelased, sarkastiline huumor, püüdlus olla relatable. Raamat on ambitsioonikas, ent jääb teatud hetkedel endale ette: püüd olla korraga nii ajastutruu olustikukirjeldus, memuaar kui ka mõtisklus eestlaste ja laiemalt inimeste üle teeb kõik sarnaselt kaanekujundusega kirjuks ja üsna rabedaks. “Väsinud valguse teooria” on õnnestunud pealkiri. Näiliselt on selles midagi suurt, aegadeülest, ent raamatu lõppedes jääb suhu vaid nõrk pseudofilosoofilise mõistatuse maik. Kes aga suudab andeks anda naistegelaste nõrkuse ja on nõus tegelastele kaasa elamisega vaeva nägema, võib leida ilusaid ja ehedaid hetki. Vältimaks eestlaslikult vinguvat lõppu, jätan siia teose kõige liigutavama dialoogi (minu jaoks, ofc). Life goes on niikuinii, ent kuni me ei ole üksi, on tegelikult kõik ikkagi väga hästi.

“Kas sul on kuhugi minna praegu? Lähed sa tagasi?” küsis Paavo .. .
“Jah, mul on keegi, kes mind ootab. On kogu aeg oodanud,” vastas Loreta. “Sul on kuhugi minna?”
“Ma vist, ma ei tea, ma lähen … mul on vist ka midagi, midagi peab … Seisma korraks kuskil ja mõtlema. Et saaks ühele poole.”
“Siis lähen mina edasi. Ja sina pead korraks minema tagasi.”
(lk 405)