Sopran Maria Listra rääkis Vikerraadios, et peagi algavatel Pärdi päevadel esitab ta Pärdi teose “Como cierva sedienta”, mis on vokaalses ja sisulises mõttes väga nõudlik teos, sest üks asi on noodid, aga esitaja peab aru saama ka teose sisust. Listra sõnul on hea artist nagu vesi, kes täidab talle antud ruumi.
“Pärdi muusika on kirjutatud mürarohke maailma jaoks, aga selle kuulamise jaoks on vaja vaikust. Olen Euroopas palju koos dirigent Tõnu Kaljustega Pärti esitanud, aga seal kaugel Ameerikas, Carnegie Halli väiksema saali seina taga sõitis rong, mille hääl oli kontserdisaali kosta. Ma olen suur metafooride armastaja ja sain aru, et see on nüüd ideaalne kontrast. Väljaspool on kolisev ja ragisev maailm ja ruumis sees jääd sa endale kindlaks, et sa lihtsalt tekitad vaikuse. Seal joonistus mu arvates nii ilusti välja Arvo Pärdi muusika metafoor tänases maailmas,” meenutas sopran Maria Listra, kes eelmisel sügisel esitas Ameerikas Pärdi teost “L’abbé Agathon”, mida dirigeeris Tõnu Kaljuste.
Listra on seda teost esitades üle maailma publikult saanud tagasisidet, et Pärdi muusikas tajutakse igal pool maailmas eestlaslikkust, eesti looduse tüünust.
“Hea artist on nagu vesi, mis täidab ruumi, mis talle on antud. Ruumid, kus mina olen saanud esineda, on oma olemuss ja suuruses olnud täiesti äärmustesse. Elutubadest kuni 2500-kohalise kontserdisaalini. Vee metafoor mulle meeldib, et mina täidan mis iganes ruumi,” tõdes Listra.
Tänavustel Pärdi päevadel esitab Listra keerulist ja harva kuuldavat Pärdi teost “Como cierva sedienta”.
“See on minu elu üks keerukamaid ja erakordsemaid teoseid, millega olen pidanud silmitsi seisma. Teos räägib sellest, miks ja kas jumal on meid hüljanud ja mis tunne meil siis on. Harjutan seda praegu iga päev. Üks asi on noodid, aga ma pean aru saama, mida mina sellest teosest arvan. Istusin ja vaatasin, kuidas päike läbi puulehtede aknast sisse paistma hakkas ja mõtlesin, et jumal meid hüljanud ikkagi ei ole. Küsimus on võib-olla selles, kuhu me vaatame ja mida me vaatame, kuhu oma pilgu suuname. See on vokaalses ja sisulises mõttes väga nõudlik teos,” tõdes Listra,
“Tõnu Kaljuste usaldab mind ja see annab mulle suure vabaduse. Usaldus ju annabki meile vabaduse midagi teha,” nentis Listra.
Listra sõnul inspireerivad teda inimesed. “Mul on tunne, et mul on käsil keskendumise aasta, ma väga naudin keskendumist pikkadele mõtetele ja võtan aega oluliste asjade tegemiseks.”