Heinsaar peab end poisiks, kes on sirgunud kunagise Aravete kolhoosi maade peal ja juba poisipõlvest saati põllul toimetanud. „6. klassist alates oli mul oma traktor,“ ütleb ta.
„Mu esimene eriala on ju maaparanduse mehhanisaator,“ kinnitab Heinsaar. „Ja nüüd olen ka 5. kategooria lamba- ja kitsekasvataja – Särevere vilistlane! Olin pealinnas untsantsakas mõnikümmend aastat ja siis sai mul sellest küll.“
Lambaid ega kitsi Heinsaar ei kasvata. Nad tegelevad hoopis Lõuna-Ameerika kodustatud liigi alpaka tõu- ja villaloomade kasvatuse ja aretamise, alpakavillase lõnga ja kudumite valmistamise ning müügiga. See idee lõi Heinsaarele pähe aastaid tagasi Saksamaal. „Käisin ühes suures farmis õppimas ja tundus, et nende jaoks oli kogu villa-asi natuke ebamugav kõrvalprojekt, millega ei osatud väga midagi peale hakata. Otsustasin, et see saab minu hobune olla.“
Etem kui lambavill
Heinsaar alustas koos abikaasa Eveliniga alpakade kasvatamist aastal 2014, kui farmi toodi esimesed 11 looma. Praeguseks on nende hooldada ligi poolsada looma ehk umbes kümnendik kõigist Eesti alpakadest.
Ta kinnitab, et alpakavillast võib inimene lausa sõltuvusse sattuda – seda peetakse lambavillast kuni seitse korda soojemaks, kuna karv on seest tühi. Samuti ei sisalda alpakavill lanoliini, mistõttu on tegu allergiavaba villaga. Tavaliselt pügatakse alpakasid kord aastas kevadel.
„Rekordloomalt olen saanud villa viie kilo kanti,“ kiidab Heinsaar. „Aga paljud tulevad ja ütlevad, et nad ei saa loomalt isegi kilo kätte.“
Farmis asub ka villatuba, kus müüakse alpakavillast valmistatud tooteid. „Mulle meeldivad alpaka värvid,“ tunnistab Heinsaar. „Neid on kokku 22 värvi ja 18 on mul karjas olemas. Villatoas ei ole mitte ühtegi asja värvitud.“
„Me tõime siia ühe jaapanlanna, Keiko on nimi,“ rahustab peremees. „Võin videot ka näidata.“
Alguses valmistasid alpakavillast tooteid Türi Uku osakonna kunagised töötajad.
„14 prouat, kes käsitsi kudusid,“ meenutab Heinsaar. „12 aastat tagasi olid nad 70sed. Nendest on nüüd järel ainult kaks.“
„Aga me tõime siia ühe jaapanlanna, Keiko on nimi,“ rahustab peremees. „Võin videot ka näidata.“
Keiko on nimelt Türil asuv 3D-kudumismasin, mille abil tooted nüüd valmivad.
Innovaator Imre
Järvamaa alpakakasvataja rinnus tuksub tugev innovaatori süda, tema jutus kordub motiiv „… aga see mind ei rahuldanud“. Mõni katke hindamiskomisjonile esitatud ettekandest.
„Heina teeme ise. Alguses ostsin ja ei saanud sellist kvaliteeti, mida tahtsin. Nüüd oleme agronoomidega välja töötanud alpakade heinaseemnesegu. Peast ei julge öelda, aga leidsime maailmast kokku 26 retsepti ja tegime kindlaks, mis meil kasvab ja alpakadele sobib.“
„Läti kolleegidega oleme töötanud välja villapuhastusmasina. Villavabrik ütleb, et mitte kellelgi teisel pole nii väikest villakadu ja nii puhast villa. Hoian sellega aastas kokku umbes tuhat eurot.“
„Scandagraga töötasime välja kohaliku alpaka lisasööda. Algul tõime seda Inglismaalt, aga see mind ei rahuldanud. Tahtsin, et kokk oleks kodus. Läks viis aastat aega, enne kui leidsime õige tasakaalu, et vill kasvaks, aga sõrad mitte.“
„Olen veendunud, et leiutasime Läti kolleegiga maailma parima alpakade hambahooldustehnoloogia – poistele kasvavad kolmeseks saades võitluskihvad, mida raamatutes soovitatakse ära lihvida. Maailmas pakutav meid ei rahuldanud. Meie 3D-printeri abil loodud tehnoloogiaga on mõne sekundiga kihvad maha lihvitud ja esimesed hambad ära lõigatud.“
Wile Farm on saavutanud niivõrd suure pädevuse, et loomi müüakse isegi kaugele välismaale. Kevadel reisisid neist kolm Kasahstani („Prahast läksid boksis liinilennuga Istanbuli ja sealt edasi Almatõsse“) ja läbirääkimised käivad teistegi sama kandi ostjatega.
Kuid Eestiski on huvi eksootiliste loomade vastu meeletu, mistõttu mõtles Heinsaar oma algse äriplaani ümber ja võtab farmis vastu ka külalisi – selleks on küll tarvis enne aeg kokku leppida.
„Külastaja tuli jõuga,“ tõdeb ta. „Siia kolides avastasin, et külarahvas hakkab uudishimust ära surema. Lõpuks teatasime, et laupäeval on meie juures tutvumisõhtu. Kõik olid kohal! Juba pühapäevast hakkasid saabuma nende sugulased-tuttavad. Kes tuli pudeliga, kes šokolaadiga. Mul oli vahepeal terve sahvririiul assortiikarpe täis.“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (7)