Kallas teenis riigimehe pagunid 1992. aastal, kui ta juhtis põhimõttekindlalt ja otsustavalt Eesti rahareformi, eesmärgiga vabaneda kiiresti rublast ja võtta kasutusele valuutakomitee süsteem. Seejuures tuli tal viisakalt seenele saata isegi Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga eksperdid, kes soovitasid üleminekut teha aeglasemalt ja järk-järgult. Toona oli selline käitumine ennekuulmatu, praegu oleks lausa uskumatu, et mõne vaese postsovetliku riigi asjapulk keeldub tarkade institutsioonide soovitustest.
Kallas aga jäi oma põhimõtetele kindlaks ja tal oli õigus. Eesti rahareform sai tehtud kolme päevaga ja sellest kujunes kogu maailmas üleminekumajanduse reformide edukamaid näiteid. See aitas Eestisse tuua kiiresti hädasti nappivat väliskapitali ja pani aluse kiirele majanduskasvule, mille vilju naudime siiani.
Kaks aastat pärast rahareformi avaldas Siim Kallas ajakirjanduses «Kodanike riigi manifesti». Tekst oli ühelt poolt edumeelne, aga teisalt kantud murest suuna üle, kuhu Eesti koos muu läänega oli minemas. Manifesti saab algsel kujul ja täies mahus lugeda Postimehe veebist – see tekst on pikem kui Reformierakonna kodulehelt leitav toimetatud versioon.
«Kodanike riigi manifest» seisis vastu oktoobrirevolutsiooni najal pühaks ja kõikvõimsaks muudetud riigile, mis surus oma kodanikke alandlikeks subjektideks. Kallas kirjutas: «Riik vaatas kodaniku kappi ja kapi taha, ronis magamistuppa, rääkimata juba lastetoast, mida ühel perioodil kindluse mõttes üldse perekonnast lahutada taheti. Otse loomulikult soris riik vabalt kodaniku rahaasjades ja jälgis tema pangaarveid.»