Praegu Londonis suursaadikuna töötav Zalužnõi kirjutab, et Ukraina on jõudnud olukorda, kus ühiskonnas kerkivad esile aina rohkem küsimused, et kuidas edasi, mida oodata ja kui kaua? Zalužnõi sõnul saab sellistele küsimustele vastata üksnes siis, kui analüüsida teed, mida Ukraina on viimased 35-aastat käinud.
Autor märgib, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli üks 20. sajandi suurimaid geopoliitilisi murranguid. Vladimir Putin on nimetanud seda 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks ning just selline mõtteviis juhib kogu Kremlit. Kui Lääne politoloogid võtavad Nõukogude Liidu lõppu kui paratamatut sündmust, mis iga impeeriumi lõpuks tabab, siis Kremli arvates oli tegu veaga, mida tuleb lihtsalt parandada.
„Niikaua kui selline mõtteviisi Kremlit juhib, ei tunnista Venemaa Ukraina omariiklust ega soovi luua kompromisse – nii näiliste valimiste ega pikaaegse rahu suunas,“ kirjutab Zalužnõi. „Kuid see on suur viga Venemaa juhtkonna poolt, selline kinnisidee ajalugu muuta, on Venemaa viinud sõtta, mida ei suuda võita ükski osapool, kaasa arvatud Venemaa ise.“
Zalužnõi rõhutab, et kuigi Ukraina omariiklus sai alguse peale ühe impeeriumi langemist, ei tohi unustada, et selle taga oli sajanditepikkune esiisade võitlus vabaduse nimel.
„Kuigi saavutati suure hurraga iseseisvus, läks riigi ja selle institutsioonide ülesehitamises midagi valesti,“ kirjutab Zalužnõi. „Selle asemel, et luua riik rahvale, kes on tuhandeid aastaid oma iseseisvuse eest võidelnud, loodi riik klannidele ja oligarhidele. See lõhkus ühiskonna ühtsuse, mis saavutati alles sõja ajal.“
Zalužnõi sõnul oli tuumarelvade äraandmise juures fundamentaalne viga selles, et riigijulgeolek pandi lubaduste ja garantiide õlule. Mitte ükski dokument ei suuda asendada riigi enda võimekust end sõjaolukorras kaitsta.
Zalužnõi ei ole vastu sõjalistele liitudele, ent garantiid ja lepingud tuleb siduda reaalse jõu ja valmisolekuga. Ukraina hakkab vabanema puhverriigi staatusest, kuhu nii ida kui ka lääs on teda surunud. Ukraina on sõjatehnoloogia arengu keskpunktis ning omab ainsana kogemust tänapäevases sõjas ülekaaluka vastasega. Ukraina on üks Euroopa kaasaegse julgeoleku peaarhitekte, kuid kas Euroopa ise on selleks valmis, on omaette küsimus.
Viimaks esitab Zalužnõi küsimuse: „Kuidas saame sõjast saadud kogemustega ehitada üles pikaajalise riikliku julgeoleku süsteemi? Ja kuidas teha nii, et selle kõige käigus ei läheks me üksteisega tülli ega kaoks maailma, mis hakkab elama ja reegleid kehtestama uue, äärmiselt kiire teadus- ja tehnoloogilise progressi, loogika järgi?“
Erukindrali sõnul peab Ukraina uues strateegias olema kesksel kohal julgeolek. Tuleb panustada ekspertide haridusse ja mitte unustada ajalugu. Ukraina on tõestanud, et oskab sõdida, nüüd tuleb tõestada, et me oskame ellu jääda ja strateegiliselt võita. Kogemused tuleb muuta tuleviku doktriiniks, tehnoloogia majanduseks, armee heidutussüsteemiks ja iseseisvus pöördumatuks ajalooliseks reaalsuseks, lõpetab Zalužnõi.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (11)