Kirjastus Puänt andis väljas Ester Urbala uue lasteromaani “Tööpõlgurid”, mis on järg möödunud aastal ilmunud teosele “Koolipõlgurid”. Autori sõnul tasub endalt aeg-ajalt küsida, et mis oleks, kui homme või ülehomme ei teeks asju nii nagu tavapäraselt harjunud olen.
Urbala sõnas, et “Koolipõlgurid” oli tema esimene lasteromaan ning seetõttu ei julgenud ta midagi loota. “Kaks unistust oli küll: et raamatut satuks lugema mõned klassitäied lapsi, nii et see looks võimaluse grupis kooliteemade üle arutleda ja et raamat oleks lastele kättesaadav nende kodulähedases raamatukogus,” selgitas ta ja lisas, et on ise Olustvere raamatukogus kasvanud ja raamatukogude käekäik läheb talle korda. “Praegu võin öelda, et mõlemad unistused said teoks.”
“Täitsa võõrad inimesed on kirjutanud ja öelnud, et said lugedes naerda, ja seda neile raskel ajal. Või siis et laps polnud õhtul nõus magama minema ja muudkui itsitas oma toas. See teeb rõõmu. Mul on tunne, et võiksime palju rohkem naerda. Eriti koos. See ühendab. Mu lemmikkommentaar on aga ühelt noorelt lugejalt: peatüki pikkus hea super,” ütles ta ja lisas, et “Koolipõlgurid” ilmub järgmisel aastal ka itaalia keeles.
Seejuures kinnitas ta, et kui ta “Koolipõlguritele” punkti pani, ei olnud veel otsust, et tuleb järg. “Aga juba raamatuesitlusel hakkas tekkima tunne, et ega see lugu päris lõpuni räägitud ei saanud. Kui lapsed unistavad, et mis oleks, kui ei peaks homme kooli minema, siis on kindla peale ka lapsevanemate hulgas neid, kes küsivad endalt, mis oleks, kui homme ei läheks tööle ja võib-olla ei läheks sinna üldse enam tagasi.”
“Ennekõike on “Tööpõlgurid” ikka lasteromaan, nii et ikka on mõeldud pere noorimatele ka! Tunnetuslikult alates nii 9. eluaastast kuni kõrge eani välja. Kooslugemiseks sobib samuti. Saab lugemise käigus arutada, et kuidas siis meie peres nende asjadega lood on, aga tööealised võivad omaette ka lugeda,” ütles Ester Urbala ja lisas, et ehk tekib üks võimalik kõrvalpilk, mida laps võib seoses vanema töötamise või mittetöötamisega tunda. “Turvaliselt saab ka omal nahal kogeda, kui ebamugavaks võivad muutuda iga pere imelikkused paigas, kus miski ei jää teiste eest saladuseks.”
“Tööpõlgurid” Autor/allikas: Puänt
Värskes teoses on tema sõnul igasugu hulle sekeldusi veel rohkem kui “Koolipõlgurites”. “Rohkem on ka omavaheliste suhete lappimist ja üllatusi, aga ka ruumi üksteisele lähemale jõudmiseks,” mainis ta ja tõi välja, et pakase asemel vaatab uuest raamatust vastu troopiliselt kuum suvi. “On vaheaeg ja kui enne nägime lapsevanemaid vaid paaris telefonikõnes ning tormakas lõpus, siis nüüd on nad igal pool. Väsinud kõigest, eriti tööst ja vastutusest. Katsu sa siis lapsena sellistega muretut suvevaheaega pidada.”
Seda, kas kaks teost on pannud aluse pikaajalisele sarjale, ei oska Urbala veel öelda. “Kerge ootus kolmandaks osaks on küll õhus – et mis nendest 93-aastastest kaksikutest saarevahtidest Lauritsatest saab. Nad pole viimased 70 aastat saarelt ära käinud, nii et oleks küll ainest nende (viimaseks?) linnaseikluseks. Mulle tundub vahel, et oma vanemate ja vanavanematega veedetakse mõlemapoolselt liiga vähe aega koos. Et sõltumata east on kõigil käed-jalad ja kalender töid ning tegemisi täis. Nii et kui ükskord oleme neis paralleelselt kulgevatel radadel justkui kõik tehtud saanud, siis kas meil üldse on enam millestki rääkida?”
“Tööpõlgurid” on illustreerinud Ulla Saar, toimetanud Mari Klein ja kujundanud Einike Soosaar.