Eestis on kildkondi, kelle jaoks on “põlevkivi” ropp sõna, mis tähendab midagi tossavat ja saastavat ja mille kasutamine tuleb viivitamata lõpetada. Nende arvajate hääl jääb kõlama ka poliitikute kõrvus, kuna eriti enne 2027. aasta märtsi ei taha keegi ju mingit osa elanikkonnast, et mitte öelda valijaskonnast, närvi ajada, kirjutab Aivar Kokk.
2027. aasta märts on põlevkivi tulevikku silmas pidades ülioluline tärmin. Me vaatame seda enamasti koduses kontekstis: ees ootavad riigikogu valimised ja Eesti kodanikud valivad riigile järgmiseks neljaks aastaks kursi. Aga märtsis kukub ka üks teine kägu: Euroopa Komisjon on seadnud 2027. aasta esimese kvartali tähtajaks, mil lüüakse lukku heitmekaubandussüsteemi (ETS) muudatused.
Eelmisel nädalal lõid kaks põlevkiviga tegelevat ettevõtet, Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp, oma kirjades kliimaministeeriumile valju häirekella, et välja pakutavad muudatused tähendavad Eesti ühele kõige tulusamale majandusharule lõppu juba viie aasta pärast.
Sealjuures on oluline rõhutada, et me ei räägi põlevkivist enam ammu selle elektrikateldesse kühveldamise kontekstis. Vaevalt leidub Eestis erakonda või isegi inimest, kes arvaks, et meie elektritootmise tulevik saaks tugineda vaid ühele toorainele. Praegune fookus, mille pärast muret tuntakse, on põlevkiviõli tulevik. Ajastus on sümboolne, sest sel neljapäeval avatakse Enefit 280-2 õlitehas.
Julgeoleku küsimus
Miks sellist tootmist Eestile vaja on, seda ei saa ühe lause või argumendiga kokku võtta, aga toon välja mitteammendava loetelu.
“Investeeringute tegemisega saame oluliselt vähendada Eesti sõltuvust välismaisest toorainest, mis on eriti oluline praeguses julgeolekuolukorras.”
Põlevkiviõli saab olla nii ekspordikaup ehk majanduse elavdaja kui ka strateegiline reserv ajal, mil rahvusvahelisel turul ilmnevad teiste vedelkütuste tarneraskused. Sealjuures on põlevkiviõli tootmise “kõrvalproduktiks” uttegaas, mille kütteväärtus ületab traditsioonilist maagaasi, ehk vastavate investeeringute tegemisega saame oluliselt vähendada Eesti sõltuvust välismaisest toorainest, mis on eriti oluline praeguses julgeolekuolukorras.
Tegu pole laest võetud stsenaariumiga, Eestil on värske kogemus täiemahulise sõja algusest ja Venemaa põhjustatud energiakriisist Euroopas. Kui uued rahvusvahelised tarneahelad alles moodustati, kasutas Eesti kohalikku põlevkiviõli alternatiivina maagaasile muuhulgas toasooja tagamiseks (ETS-i planeeritud muudatuste järgi läheks Eesti Energia väitel küttearved suuremaks nii Tallinnas kui ka Narvas, aga sellel teemal ma hetkel pikemalt ei peatu).
Hormuzi väina läbivad gaasitarned pole normaliseerunud, seega peame lähtuma pragmaatikast ja ei tohi kodumaist tootmisvõimekust hinnata ainult tavapärase turuolukorra järgi.
Eelnevale tuleb lisada finantsargumendid. Nagu VKG juht Ahti Asmann ERR-ile ütles, maksavad nemad aastas 50 miljonit eurot makse, Eesti Energia juhatuse esimees Andrus Durejko mainis oma kirjas kliimaministeeriumile, et nende vedelkütuste müügitulu oli mullu 150 miljonit eurot. Nagu peaminister Kristen Michal armastab Kreisiraadiot tsiteerides nentida: “See ei ole mingi 3.50.”
Maksud laekuvad ka tööjõult, aga see on palju laiem küsimus ja probleem. Pole kellelegi uudis, et Ida-Virumaal on Eesti kõrgeim tööpuudus ja põlevkivitööstus pakub piirkonnas kõrgeimalt tasutatud töökohti.
Kui sektor kängub ja viie aasta pärast pillid lõplikult kokku pakib, siis puudutab see konkreetselt riigikaitset. Kui valitsus jääb praegu Eesti vajaduste eest seistes passiivseks, siis pannakse tiksuma kellapomm, mille plahvatamisest võidab lõpuks Venemaa, kes ei jäta kasutamata võimalust ühiskonna lõhestamiseks.
Alternatiivi põlevkivitööstusele selle ohu maandamiseks hetkel ei paista, Postimees kirjutas, et alternatiivsete suurtehaste ja -investeeringute Ida-Virumaale jõudmine on väga vaevaline ja keeruline protsess.
Põlevkivi on kahjuks haruldus
Miks Euroopa tasandil põlevkivi väärtusest aru ei saada, on tegelikult ilmselge, maailma kontekstis on tegu väga haruldase maavaraga ja Euroopas on teadmised selle kohta sisuliselt ainult Eestis.
Eesti ametlikel esindajatel, olgu siis poliitikute või ametnike tasandil, lasub vastutus seista Euroopa tasemel Eesti huvide eest ja selgitada erandite vajalikkust. See suunis kehtib tegelikult kõigis valdkondades, näiteks transpordiregulatsioonides, kus paratamatult jäävad liidu piiririigid muidu kehvemasse seisu, aga eriti oluline on sirge selg põlevkivi küsimuses, mis ongi Eesti unikaalne maavara.
Kahjuks oleme erandeid küsinud kaugelt liiga harva, sest enamiku Euroopa Liidu algatuste puhul kipume eestlastena olema mitte valjud kõnelejad, vaid vaiksed sabassörkijad, kes kardavad paati kõigutada.
Praegu oleks vast paslik – näiteks meedial – koostada üks suurem ülevaade, kui palju on Euroopa Liidu liikmesriigid küsinud ja saanud üleliiduliste regulatsioonide rakendamisel erandeid. Ja selle põhjalt oleks omakorda paslik küsida, kui palju me tegelikult riiklikult Eesti huvide eest seisame.