Tsirkus saabus Eestisse juba umbes 35 aastat tagasi. Tal olid kaasas banaan, videomakk, Soome kilekott ja Saksamaalt toodud Opel. Vaba maailm ei tulnud meile läbi suure paraadukse. Ta imbus sisse Soome televisiooni kaudu, sõitis üle piiri väliseestlase auto pagasiruumis ja ilmus ühel hommikul turule tabureti peale.
Nõukogude majandus oli väga täpselt planeeritud. Sellepärast ei teadnud mitte keegi, mida homme poes müüakse. Kui kuhugi saabusid banaanid, levis teade kiiremini kui praegu internetis. Järjekord tekkis enne, kui inimesed teadsid, mille järjekorras nad seisavad. Aga seisti ära. Sest kui juba midagi anti, tuli võtta. Hiljem kodus vaadati, mis see on ja mida sellega teha saab.
Nõukogude ajal oli banaan pigem legend kui puuvili. Mõni oli seda näinud Moskvas, mõni Soome televisioonis ja mõni tundis kedagi, kelle õemehe töökaaslane oli banaani söönud.
Siis saime vabaks.
Vabadus ei teinud meid kohe rikkaks. Kõigepealt tegi ta meist tarbijad. Tulid esimesed hamburgeriputkad, koos esimeste hamburgeritega, Valmistati nii: kõigepealt lõigati päts saia pooleks ja seejärel veel risti veerandikeks. Kuuma vee seest võeti kahvli otsa kolme-nelja sentimeetri paksune keeduvorstiviil, pisteti see koos riivitud värske kapsaga kahe saiaveerandi vahele, valati üle hapukoore ja ketšupi seguga, mingi hulk rublasid vahetas omanikku. Hamburgerit ennast ei olnud veel õieti olemaski aga tarbija oli juba sündinud.
Järsku olid poes banaanid, nätsud, Coca-Cola, välismaa sigaretid ja šokolaadid, mille nime oskasime hääldada alles pärast kolmandat ostu. Kaupa oli nii palju, et seda ei saanud enam leti alla peita.
Varem oli inimesel raha, aga midagi polnud osta. Nüüd oli kõike osta, aga inimesel polnud raha. Edasiminek oli vähemalt silmaga nähtav.
Tänavatele ilmusid kilekotid. Mitte tavalised kilekotid, vaid välismaa kilekotid. Marlboro, Stockmann, Anttila. Sellist kotti ei visatud ära. Sellega käidi tööl, pulmas ja võimaluse korral ka matustel. Kui kiri oli võõrkeelne, oli kott praktiliselt diplomaatiline pagas.
Tulid teksad, tossud, dressid ja nahktagid. Mõnel dressil oli peal firma nimi, mida kandja ei osanud hääldada, kuid see ei seganud tal olemast selle firma esindaja kogu elamurajoonis.
Siis saabusid väliseestlased. Nad tulid heade kavatsuste, korralike autode ja õpetliku pilguga. Nad selgitasid meile, kuidas demokraatia töötab, kuidas tuleb äri ajada ja miks inimene peab ennast regulaarselt pesema.
Me muidugi pesime ennast ka enne. Lihtsalt mitte veel läänelike meetodite ja rahvusvahelise järelevalve all.
Väliseestlased saatsid meile seepi, hambapastat, kasutatud riideid ja kõige muu eluks vajaliku kõrval ka realiseerimistähtaja ületanud Snickersit. Me sõime selle loomulikult ära. See oli ikkagi välismaa Snickers. Kui pakendil oli ingliskeelne kiri, siis oli ka realiseerimistähtaeg pigem soovituslik.
Eestisse jõudis ka Royali piiritus. Mõnes baaris midagi muud polnudki. Baaris oli isegi veetoru külmunud. Võtsid pitsi Royalit, läksid õue ja sõid lund peale. Tänapäeval nimetataks seda põhjamaise kontseptsiooniga elamusbaariks.
Aga eestlane ei tahtnud jääda ainult abi vastuvõtjaks. Eestlane tahtis ettevõtjaks. Tekkisid esimesed kooperatiivid. Ühel hetkel vaatas terve suguvõsa oma varad üle. Vanaemal oli vahvliküpsetaja. Tädi Maalil oli vahvliküpsetaja. Onu naabri endisel naisel oli ka vahvliküpsetaja.
Kui viis vahvliküpsetajat kokku laenati, oligi ettevõte valmis. Küpsetati nii, et terve elamurajoon jäi ülepinge tõttu pimedaks. Aga see ei olnud enam elektrikatkestus. See oli majanduskasv. Siis võeti taburet kaenlasse, mindi lumesaju sisse ja hakati vahvleid müüma. Polnud müügipinda, tegevusluba, makseterminali ega tervisekaitse kooskõlastust. Oli taburet, lumesadu ja usk vabasse turumajandusse. Mõni sai rikkaks. Mõni sai kopsupõletiku. Mõlemad said väärtusliku ettevõtluskogemuse.
Linnadesse tekkisid putkad. Putkas müüdi kõike: sigarette, viina, šokolaadi, patareisid, dressipükse ja vahel ka midagi, mille otstarvet ei teadnud isegi müüja. Inimesed sõitsid Poolasse kaupa tooma. Üks inimene oli korraga firma president, ostujuht, müügijuht, autojuht ja laomees. Ladu asus enamasti auto tagaistmel.
Kõigil olid visiitkaardid. Visiitkaardil seisis “peadirektor”, kuigi firmas töötas ainult direktor ise. Aga “peadirektor” kõlas paremini. Eriti siis, kui ettevõtte vara koosnes taburetist, kahest vahvliküpsetajast ja kilekotist kirjaga “Thank you”.
Teedele jõudsid välismaa autod. Saksamaalt toodud Opel polnud kasutatud auto. Ta oli lääne auto. Ta võis olla 20 aastat vana, kolme avarii ja kahe tulekahju üle elanud, aga ta oli saabunud vabast maailmast. Mõnel autol oli nii pikk ajalugu, et isegi auto ise ei mäletanud enam kõiki omanikke.
Mercedes ja BMW muutusid kahtlase päritoluga jõukuse sümboliks. Ega alguses ilma kahtlase päritoluta jõukust polnudki. Kui oli, siis oli see eriti kahtlane. Vaba maailm saatis meile riideid, šokolaadi ja kasutatud autosid. Meie saatsime vabale maailmale vastu metalli.
Ühel hetkel tegeles pool Eestit metalliäriga. Teine pool püüdis aru saada, kuhu nende aed kadus. Metall oli uue aja imeline kaup. Seda leidus tehastes, ladudes, elektriliinides, raudteede ääres ja mõnikord isegi seal, kus keegi oli selle veel millegi külge kinni kruvinud. Peamine allikas oli ammendamatu idanaaber.
Eestis viibiv Vene sõjavägi müüs viina eest peaaegu kõike. Minu lapsepõlvesõber Toivo ostis Tartu sõjaväelennuväljal teeninud meestelt kolm õhk-õhk-raketti ja hoidis neid garaažis. Toivo arvas, et tal on kaup. Eesti korrakaitseorganid arvasid, et tal on kolm õhk-õhk-raketti. Mõlemal oli õigus, aga riigil oli juba tugevam kui Toivo.
Kui raketid ära võeti, oli Toivo väga kurb. Nii lõpetati ühe perspektiivika Eesti garaažiettevõtte tegevus juba enne, kui meie kaitsetööstus jõudis korralikult alata.
Kodudesse saabusid videomakid ja tänavatele videolaenutused. Üks ja sama, maailma kõige tuntum tundmatu mees tõlkis videokassetil kõiki tegelasi: mehi, naisi, lapsi ja vajaduse korral ka koeri.
Tulid satelliittelevisioon, MTV ja diskobändid. Diskobänd koosnes tavaliselt kahest mehest ja ühest süntesaatorist. Üks mees laulis. Teine mees vajutas õigel hetkel nuppu. Mõlemal olid seljas niisugused läikivad pintsakud, et ansambel ei vajanud eraldi valgusparki.
Ja kogu selle värvilise maailma keskel tuli meil hakata ehitama riiki. Saabus Eesti kroon. Enamusel kulus viimane raha alkoholi peale ja esimene oma raha alkoholi peale, kuna ee sootas jaanipäev. Raha oli viimaks päriselt meie oma, kuni see oli jälle uuesti nende oma, kelle oma on see ikka olnud . Varsti olid meie omad ka pangad, laenud ja pankrotid. Panku tekkis nagu seeni. Mõnel oli paraku ka seene eluiga.
Algas erastamine. Tehased, majad ja poed said omanikud. Mõnikord selgus, et kõige paremini olid uueks ajaks valmistunud need, kes olid vana aja kõige lähemal seisnud. Hiljem rääkisid paljud endised kommunistid, kuidas nad olid nõukogude võimu kogu aeg seestpoolt õõnestanud. Mõni oli õõnestanud nii sügava keldri, et kogu tehase vara mahtus sinna ära. Ja kui vana süsteem lõpuks kokku kukkus, seisid nemad täiesti juhuslikult kõige lähemal kassale.
Aga see aeg ei olnud kõigile naljakas. Ühed said oma esimese passi. Teised said esimese koondamisteate. Ühed avastasid, et kogu maailm on neile avatud. Teised avastasid, et ametit, mida nad olid terve elu pidanud, pole enam kellelegi vaja.
Kadusid töökohad, säästud ja senine turvatunne. Mõni leidis vabaduses võimaluse. Mõni kaotas pinna jalge alt. Mõni õppis kiiresti ujuma. Mõni vajus põhja ilma, et keegi oleks jõudnud märgata. Rahandus oli aga õigel kursil ja teel. Sellest andis tunnistust börsi avamine. Esimese börsikrahhini läks kaua-tervelt aasta.
Me tahtsime valikuvabadust ja saime selle. Saime valida erakonda, elukutset, elukohta, autot, panka, jogurtit ja ka seda, millisest pangast võetud laenuga me selle auto ostame. Saime õiguse õnnestuda. Ja koos sellega saime õiguse ebaõnnestuda.
Varem oli alati keegi, kelle süüks oma hädad panna. Moskva, partei, plaanikomitee või inimene, kes oli defitsiitse vorsti leti alla peitnud. Vabas riigis tuli ühel hetkel tunnistada, et mõni meie otsus oli meie enda otsus. Muidugi ei ole me teiste süüdistamisest täielikult loobunud. Mõned rahvuslikud traditsioonid elasid üle nii okupatsiooni, rahareformi kui ka turumajanduse.
Aga kusagil sisimas teame, et vabadus ei ole ainult õigus valida. Praegu, siin koos Ukraina noortega, teame eriti selgelt, et vabadus pole kaup, mis saabub üks kord üle piiri ja jääb igaveseks riiulile. Vabadus ei lubanud, et me hakkame alati õigesti valima. Ta andis meile midagi palju raskemat – õiguse ise valida ja kohustuse oma valikute eest vastutada.
Me saime tagasi oma riigi. Aga riik ei saanud valmis. Vabadus ei saanud valmis. Ka meie ise ei saanud valmis. Sest ärkamise aeg ei ole üks päev ajaloos. See on aeg, mil inimene mõistab, et keegi teine ei ela tema elu ega hoia tema riiki. Vabadus tuli. Ärkamise aeg aga ei tohi lõppeda.