Euroopa masinavärgis on midagi valesti läinud, kui Eesti ettevõtja leiab oma esimese Hispaania kliendi ja avastab seejärel, et enne kauba saatmist peab ta uurima Hispaania pakendiregistrit, kirjutab Kilvar Kessler.
Uno Loop ja Heidy Tamme hoiatasid juba 1965. aastal, et päikest ei maksa käpikuisse kududa, sest siis lumepall võib peos sulada. 2026. aasta 12. augustil kohalduma hakanud uute Euroopa pakendireeglite puhul tasub küsida, kas me mitte pole bürokraatiasse kudunud midagi, mille sees hakkab sulama ühisturg ise.
Euroopa ühisturg on jõukuse mootor
Euroopa Liit kasvas välja praktilisest ideest, et kui Euroopa riigid kaotavad omavahelised kaubandustõkked ja lasevad kaupadel vabalt liikuda, siis kasvab inimeste jõukus. Ühisturg ei ole Euroopa projekti kõrvalsaadus, vaid üks selle kandvaid ideid.
Nüüdne Euroopa Liit on muidugi midagi teist kui 1957. aasta majandusühendus. EL-i alusleping nimetab kõrvuti siseturgu, majanduskasvu ja keskkonnakaitset. Seega tuleb keskkonda kaitsta nii, et me ei kahjustaks samal ajal Euroopa jõukuse masinat, ühisturgu.
Eriti oluline on see Eestile. Prantsuse või Poola ettevõte võib kasvada üsna suureks juba kodus. Eesti veidi üle miljoni tarbijaga turul on meie ettevõtte kasvu võti peidus Stockholmis, Varssavis ja Berliinis. Pisiärid moodustavad üle 99 protsendi EL-i ettevõtetest. Väikeriigi jaoks pole piiriülene müük luksus, vaid võimalus saavutada mastaap, mille võimalus suure riigi ettevõttel on nagunii koduturul olemas.
Ravim muutub haiguseks
Nüüd jõuamegi uue pakendite ja pakendijäätmete määruse ehk PPWR-i paradoksini. PPWR on vastu võetud EL-i toimimise lepingu siseturu sätte alusel ning määruse esimene põhjendus rõhutab pakenditega seotud siseturutõkete vältimist. Eesmärk on mõistlik: vähem pakendijäätmeid, paremini ringlussevõetavad pakendid, vähem ohtlikke aineid ja ühetaolisemad nõuded kogu Euroopas.
PPWR-i järgi peab tootja registreeruma igas liikmesriigis, kus ta pakendi või pakendatud toote turule toob. Seal rakendub talle ka teatud tootjavastutus. Lisaks nõuab PPWR teises liikmesriigis otse lõppkasutajale müüvalt ettevõtjalt kohaliku volitatud esindaja määramist.
Kujutame ette väikest Eesti e-poodi, mis leiab viis klienti Austriast, kümme Hispaaniast ja mõned Bulgaariast. Digitaalsel ühisturul peaks see olema edulugu, sest Eesti ettevõtja leidis uued kliendid ja Euroopa tarbija sai suurema valiku.
“Mida väiksem on müük, seda absurdsemaks muutub püsikulu ühe müüdud toote kohta.”
Regulatiivses tegelikkuses võib aga iga uus liikmesriik tähendada uut registrit, tootjavastutussüsteemi, aruandlust ning kohalikku esindajat. Mida väiksem on müük, seda absurdsemaks muutub püsikulu ühe müüdud toote kohta. Suurele kontsernile on see vastavuskontrolli (compliance) osakonna töö. Kolme töötajaga Eesti ettevõttele võib see olla põhjus öelda, et Euroopasse me parem ei müü.
Kus on selgus ja Eesti poliitiline surve?
Kõige kõnekam on see, et Euroopa Komisjon ise on probleemi juba tunnistanud. Näiteks soovib komisjon vängemate bürokraatlike kohustuste edasilükkamist aastateks. Samuti on komisjon tunnistanud, et määruse praktiline rakendamine on oma uudsuse ja keerukuse tõttu tekitanud hulgaliselt küsimusi.
Tekkinud on kummaline vaakum. PPWR kohaldub 12. augustist, kuigi komisjon on ise koostanud seaduseelnõu, et peatada määruse koormavam nõue. Muudatust pole aga EL-i seadusandja veel vastu võtnud.
Samal ajal ei ole komisjon ega Eesti seni avalikult astunud nähtavaid samme, millega nõude jõustamine kuni muudatuse selgumiseni peatada. Osa liikmesriike on määrust juba asunud rakendama. Kokkuvõttes tähendab see ettevõtja jaoks segadust: täna kehtib nõue, mida homme võib-olla enam vaja pole.
Finantssektoris on sarnaseid olukordi lahendatud selgemalt. Kui Euroopa väärtpaberiturgudel pidi 2022. aasta alguses kohalduma nõue, mille edasilükkamist samal ajal ette valmistati, ütles Euroopa finantsjärelevalvajaid ühendav Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) 2021. aasta lõpus otse, et nad ei saa kehtivat EL-i õigust olematuks teha, kuid liikmesriikide järelevalvajad ei sea nõude jõustamist seni prioriteediks. Nii anti turule ametlik signaal ning hingamisruum, kuni seadusandja oma töö lõpetas. Loodame, et ka pakendireeglite puhul tekib samaväärne selge vahelahendus.
Meie ettevõtjate kriitika on suunatud viisile, kuidas PPWR-is ja kaasnevas seda tehakse. Täiendavalt on tööandjate keskliit piltlikult hoiatanud, et kui otsekohalduvale EL-i määrusele ehitatakse kõrvale ka rangem Eesti süsteem, on bürokraatiat vähemalt kaks korda rohkem.
Need ohumärgid olid poliitikutele ja ametnikele nähtavad juba määruse vastuvõtmise käigus. Näiteks kolm aastat tagasi arutas riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon seoses PPWR-iga väikeettevõtjate erandeid, tegeliku keskkonnamõju hindamist ja vajadust vältida ebavajalikku bürokraatiat. Pea aasta tagasi nõudis Saksamaa keskkonnaminister selgelt ettevõtjatele PPWR-i rakendamiseks rohkem aega. Eestis aga, kus piiriülese turu toimimine on väikese siseturu tõttu veel olulisem, ei ole jõuline poliitiline surve sel teemal viimasel ajal avalikus ruumis silma paistnud.
Väikeriik ei saa olla Brüsselis protokollija
Väikeriigi ülesanne ei saa olla Brüsselist saabunud teksti lihtsalt korralikult administreerida. Eesti peab nahast välja pugema, et Euroopa siseturg töötaks väikeriikide ja väikeste ettevõtjate jaoks.
EL-i liikmesuse esimestel aastatel võis Eesti peamine ülesanne olla uute reeglite õppimine ja rakendamine. Kakskümmend aastat hiljem peab ambitsioon olema määratleda Eesti huvi, ehitada koalitsioone ja kujundada Euroopa reegleid enne, mitte pärast nende vastuvõtmist. Samuti tuleb meil otsida liikmesriikidest liitlasi, nõuda mikro- ja väikeettevõtjatele tegelikult toimivat proportsionaalset käsitlust, hoiduda Eestis lisanõuete juurdekirjutamisest. Sellistest edulugudest loeks ja tunnustaks neid hea meelega.
Euroopa masinavärgis on midagi valesti läinud, kui Eesti ettevõtja leiab oma esimese Hispaania kliendi ja avastab seejärel, et enne kauba saatmist peab ta uurima Hispaania pakendiregistrit ning otsima kohalikku volitatud esindajat. Euroopa ühisturg loodi selleks, et piir kaotaks majandusliku tähenduse. Pakendimäärus ei tohiks seda piiri bürokraatia kujul tagasi ehitada.