Magistritöös nõukogudeaegsete õlimaalide materjale uuriv Kumu maalikonservaator Polina Richter rääkis Raadio 2-s, et toonased kitsad olud ja materjalipuudus sundisid kunstnikke loomingulisi lahendusi välja mõtlema.
Richter õpib Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala magistrantuuris ning kirjutab praegu lõputööd. Tema magistritöö keskendub nõukogudeaegsete õlimaalide materjalidele – ta uurib eelkõige seda, millised olid toonase materjalikasutuse eripärad ja kuidas kunstnikud vajalikke materjale hankisid.
Richter rääkis Raadio 2 hommikuprogrammis, et nõukogude ajal tegutsenud kunstnikud said maalimiseks vajalikke materjale peamiselt kunstnike liidu poest. Materjalide kogused olid piiratud ning kunstnikele võis olla ette nähtud kindel kogus konkreetset värvi. “Väga paljud leidsid materjalipuuduse tõttu päris huvitavaid lahendusi.”
Samas ei ole Richter kuulnud, et kunstnikud oleksid pigmentide puudumisel neid ise valmistama hakanud. “Aga kindlasti keegi võib-olla jõudis ka sinnamaani,” ütles ta.
Tööriistakastis peidavad end hambaarstide tööriistad
Kumu maalikonservaatori töö keskmes on näituste ettevalmistamine. Paljud Kumu maalid on juba varem konserveeritud, kuid osa neist on tehtud korda aastakümneid tagasi ning vajab enne uut näitust taas ülevaatamist.
“Paraku teeb aeg oma töö, ehk siis neid peab natukene näituse jaoks jälle üles putitama,” märkis ta.
Maalikonserveerimist võrdleb Richter patsiendi ravimisega. Kõigepealt tuleb välja selgitada teose ajalugu ja praegused probleemid ning seejärel valida nende lahendamiseks sobivad meetodid.
Kumu maaliosakonnas töötab neli inimest. Lisaks maaliosakonnale on muuseumis näiteks paberi-, skulptuuri- ning maaliraamide tegelevad osakonnad. Konservaatorite töökoormus muutub aasta jooksul. Sügis ja kevad on Richteri sõnul kiiremad, sest siis valmistatakse ette rohkem näitusi.
Enne näitust tuleb hinnata, millised teosed vajavad ettevalmistamist ja kas nende kõigi kordategemiseks on piisavalt aega. Töö hõlmab ka koostööd kuraatorite, hoidlate ja teiste muuseumitöötajatega.
Konservaatori tööriistakastis on näiteks kemikaalid, krundid ja värvid. “Väga huvitavad asjad, mida konservaatorid kasutavad, on tegelikult hambaarsti tööriistad, mida üldse võib-olla ei kujutaks ette, aga nendega on väga hea nokkida ja peentööd teha,” tõi ta välja.
Konserveerimisel tuleb iga sekkumist hoolikalt kaaluda. Richteri sõnul on näiteks vana laki eemaldamine otsus, mille puhul arutavad konservaatorid esmalt läbi, kas laki eemaldamine on üldse vajalik.
“Üldiselt on ka lakk osa maalist. Kuna lakk kolletub ajas ja sellega toimuvad erinevad muutused, siis peab väga tähelepanelikult vaatama, kas seda üldse ära eemaldada,” ütles ta.
Kui teose materjalid ei ole piisavalt hästi teada, tehakse enne töö alustamist proove. Vajadusel uuritakse neid mikroskoobiga või saadetakse laborisse.
Konserveerimise käigus võib ette tulla ka ootamatuid olukordi. “Need on tihtipeale kogemata ja need on inimlikud. Mitte et neid juhtuks tihti, kuid üldiselt üritatakse tiimiga leida lahendusi. Ja kuna me oleme konservaatorid, eks me peame ka ise siis ära parandama.”