Kuula artiklit
RKK küsis Põhjala-Balti riikide juhtivatelt ekspertidelt, kuidas need on reeglipõhise maailmakorra lagunemisega kohanenud ja mida sellest tulenevalt oma välispoliitikas muutnud. Avaldame vastused lühianalüüside sarjana; siinkohal valgustan sissejuhatuseks mõningaid ühiseid dilemmasid, aga ka erinevusi riikide vahel.
Nii Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu kui USA välispoliitika Donald Trumpi teisel ametiajal on andnud peale teist ilmasõda loodud maailmakorrale ja rahvusvahelisele õigusele enneolematult tugevaid, kui mitte lausa hävitavaid hoope. USA, kes on aastakümneid olnud reeglipõhise maailmakorra liider, on sellest positsioonist taandunud. Maailma juhtivad suurriigid on küll ennegi lubanud endale rahvusvahelise õiguse rikkumisi, kuid tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus nii Venemaad kui USAd võib pidada revisionistlikeks jõududeks. Harvardi ülikooli professori Kathryn Sikkinki sõnul ei püüa USA enam isegi mitte väita, et soovib reeglipõhist maailmakorda säilitada, vaid on sarnaselt Venemaaga asunud seda aktiivselt lammutama, pakkumata sealjuures asemele usutavat uut nägemust.
Eesti ja meie lähinaabrite jaoks tekitab see olukord küsimuse, kas ja kuidas me peame oma välis- ja julgeolekupoliitikas korrektuure tegema, et selles uues maailmas ellu jääda. Venemaa on meie jaoks endiselt eksistentsiaalne oht ja USA kõige tugevam liitlane. Ent vanade põhitõdede kordamine ja üleskutsed mitte iga Trumpi väljaütlemise peale erutuda ei saa olla jätkusuutlik strateegia, kui maailm meie ümber on murranguliste muutuste keerises.
Valik väärtuste vahel
Põhjala-Balti riigid on üldiselt võtnud käimasolevate muutuste suhtes pragmaatilise ja konservatiivse hoiaku, püüdes säilitada vana korda niipalju kui võimalik, kuid lisades oma välispoliitikasse uusi rõhuasetusi. Nad tähtsustavad endiselt nii liitlassuhet USAga kui rahvusvahelist õigust, mistõttu nad seisavad samade dilemmade ees.
Anders Wivel sõnastab peamise dilemma kui valiku sõltuvuse ja hülgamise vahel. Taani julgeolek on sügavas sõltuvuses USAst, kuid USA julgeolekutagatise peale ei saa enam kindel olla; veel enam, tähtsaim liitlane on muutunud ohuks Taani enda territoriaalsele terviklikkusele. Püüdlused sõltuvust vähendada võivad aga USA julgeolekutagatist veelgi enam nõrgestada. Matti Pesu küsib, kuidas Soome ja teised strateegiliselt haavatavad riigid peaksid suhtuma USAsse, kes on ühtlasi asendamatu liitlane ja selle rahvusvahelise korra lõhkuja, millele meie julgeolek ja heaolu on aastakümneid toetunud.
Rahvusvahelise õiguse tähtsus, aga ka hambutus on ilmne eelkõige seoses Ukraina sõjaga.
Konkreetsemalt väljenduvad need dilemmad olukordades, kus väikeriigid on sunnitud valima rahvusvahelise õiguse ja USA poliitika toetamise vahel. Üldjuhul püütakse selliste valikute tegemist viimase võimaluseni vältida, pigem vaikides või peitudes üldsõnaliste sõnavõttude taha. Näiteks on Eesti avaldanud valmisolekut toetada USAd Hormuzi väina turvamisel, kuid vältinud seisukoha võtmist USA sõjategevuse õiguspärasuse suhtes. Kui pinged Gröönimaa ümber olid haripunktis, kinnitas Eesti avalikult Gröönimaa kuulumist Taanile ja avaldas valmisolekut osaleda Taani juhitavas sõjalises õppuses, kuid ei väljendanud otsest kriitikat USA aadressil. Põhjamaades on tuntud muret, et kui USA surve Gröönimaa küsimuses peaks taas kasvama, võib see hakata lõhkuma Põhjala ühtsust.
Rahvusvahelise õiguse tähtsus, aga ka hambutus on ilmne eelkõige seoses Ukraina sõjaga. ÜRO raames kokku lepitud normid (sõjalise jõu kasutuse keelamine, riigipiiride austamine jne) pakuvad globaalselt pädevat alust Ukraina toetamisele ja Venemaa survestamisele. Paraku ei ole need normid kaitsnud Ukrainat Venemaa sõjategevuse vastu ega kaitseks ka teisi naabreid. Nende praktiline kaal sõltub sellest, kas reeglite kehtestamine on oluline suurriikidele. USA puhul see enam nii ei ole, Venemaa puhul on seda alati olnud väga valikuliselt.
Euroopa ja piirkondliku kaitse tugevdamine
Uued rõhuasetused Põhjala-Balti riikide välispoliitikas, millega püütakse eeltoodud dilemmasid leevendada, on osalt sarnased, osalt erinevad.
Esiteks võtavad kõik Läänemere regiooni riigid tõsiselt oma riigi ja Euroopa kaitsevõimekuse tugevdamist, mis aitab ühtlasi tugevdada NATOt. Taani puhul on kõige enam muutunud panustamine ELi kaitsekoostöösse – mitte aseainena NATOle, vaid allianssi täiendava vahendina Euroopa heidutuse tugevdamiseks. Samas tuleb märkida, et varasemalt ELi kaitsemõõdet tähtsustanud Soome julgeolekupoliitikas on EL peale NATOga liitumist muutunud vähem oluliseks. Kõigile on selge, et Euroopa peab võtma suurema vastutuse NATOs, kuid meie regiooni riikide konkreetsem nägemus alliansi euroopastumisest jääb seni häguseks. Sellega seotud küsimused, mis puudutavad muuhulgas USA kohaloleku eeldatavat vähenemist ja Euroopa kaitsetööstust, põrkuvad transatlantiliste suhete dilemmadega, millele vastamist pigem välditakse.
Teiseks tähtsustavad kõik meie piirkonna riigid regionaalse julgeolekualase koostöö tugevdamist, kuid siingi jääb vajaka konkreetsest sisust. Põhjamaade omavaheline koostöö on ja jääb omaette kategooriasse, kusjuures kaitsevõimete integreerimine on siin uus ja oluline mõõde. NB8 on teisejärguline. Suur küsimärk on see, kuidas siduda Põhja-Euroopa suured riigid ehk Ühendkuningriik, Saksamaa ja Poola tihedamalt regionaalse kaitsekoostööga.
Realism aitas Soomel säilitada külma sõja vältel iseseisvuse; idealism muutis võimalikuks Balti riikide iseseisvuse taastamise.
Kolmandaks, reeglipõhise maailmakorra uuendamise teema on jäänud pigem tahaplaanile olukorras, kus see ei paku lahendusi Põhjala-Balti regiooni julgeoleku akuutsetele muredele. Väikeriigid peavad alati hoolikalt kaaluma, millistele prioriteetidele oma piiratud ressurssi pühendada. Meie regioonis on ÜRO reformi ja suhete arendamise suhtes nn globaalse lõuna riikidega näidanud viimasel ajal üles kõige suuremat aktiivsust Soome, eriti president Alexander Stubbi isikus. Kas sellel tegevusel on ka konkreetseid tulemeid, on praegu veel vara hinnata.
Keset maailmapoliitika murrangut on väikeriikide vaatest oluline küsida, mis on need muutused, mille suunda me oleme võimelised mõjutama ja millega tuleb pigem kohaneda ja leppida. Idealism ja realism põrkuvad omavahel ja otsivad uut tasakaalu. Edward Luce kirjeldab oma värskes raamatus Zbigniew Brezinskist, kuidas too oli juba külma sõja algaastatel veendunud, et oma rahvuslikust identiteedist ja vabaduseihast kinni hoidvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid lammutavad varem või hiljem nõukogude impeeriumi. Tema strateegilisele nägemusele vastandus suurriigikeskne realism, mida kehastas teiste seas Henry Kissinger. Realism aitas Soomel säilitada külma sõja vältel iseseisvuse; idealism muutis võimalikuks Balti riikide iseseisvuse taastamise.
Põhjala-Balti riigid sõltuvad täna USAst, kuid ei suuda mõjutada oma suurima liitlase suunda. Peame valmistuma selleks, et USA globaalse mõju nõrgenemine jätkub ning soov ja suutlikkus Euroopat kaitsta langeb. Mida Eesti välispoliitika saab mõjutada, on NATO ja ELi tulevik, Ukraina sidumine Euroopaga ning meie piirkonna riikide veelgi tihedam lõimumine. Seda polegi nii vähe selleks, et Venemaa kõrval ellu jääda.