Lennart Meri tagasivalimisel teiseks ametiajaks on oluline ka muutunud poliitiline kontekst. 1992. aastal valimised võitnud ja Meri toetanud Isamaa (ja ERSP liit) sai 1995. aasta riigikogu valimistel vaid 7,9 protsenti häältest ja kaheksa kohta. Valimised võitis ülekaalukalt Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mille üks esindusnägusid kampaanias oli Arnold Rüütel. Nad said parlamendis 41 kohta. Rüütel ise sai Võru-, Valga- ja Põlvamaal kandideerides lausa 17 189 häält.
Presidenti valiti 1996. aastal selle korra järgi, mis kehtib ka praegu. Ehk alul proovib riigikogu. Kui riigikogus ei õnnestu, siis valimiskogu. Ja kui seal ei õnnestu, läheb valik tagasi parlamenti.
Riigikogu voorudes seati üles Lennart Meri ja Arnold Rüütli kandidatuur. Merile tegid ettepaneku kandideerida Reformierakonna, Isamaaliidu, Mõõdukate, Parempoolsete ning mõneti üllatuslikult ka Koonderakonna esindajad.
Esimeses voorus sai Meri 45 ja Rüütel 34 toetushäält. Teises voorus kasvas Meri toetajate hulk 49-le ja kolmandas 52-le. Vajalikust 68 häälest jäi see aga siiski kaugele ja valimised läksid esimest korda valimiskogusse.
Huvitav oli Isamaaliidu (1995. aasta valimiste järel ühinesid Isamaa ja ERSP Isamaaliiduks) käitumine. Kui veel augustis avaldasid nad selget toetust Meri tagasivalimisele, siis valimiskogu eel leiti, et mõttekam on valimiskogus minna välja oma kandidaadiga, kelleks sai Tunne Kelam.
Keskerakond käis välja Siiri Oviiri. Koonderakond ei asunud enam ei Meri ega Rüütli taha, vaid käis sõltumatu kandidaadina välja arvutiteadlase Enn Tõugu nime.
Enn Tõugu, Tunne Kelam ja Siiri Oviir 1996. aastal presidendidebatis ETV-s. Autor/allikas: Ülo Josing / ERR
Valimiskogu kogunes esimeseks hääletusvooruks 20. septembril Estonia kontserdisaali. Valimiskogu liikmeid oli 1996. aastal kokku lausa 374: lisaks 101 riigikogu liikmele ja 273 kohaliku omavalitsuse volikogude esindajat. Kandidaadi ülesseadmiseks oli vaja vähemalt 21 häält valimiskogu liikmetelt.
Meri sai esimese voorus parimana 136 häält, kuid see jäi alla nõutavale häälteenamusele. Koos temaga läks teise vooru samal päeval Arnold Rüütel, kes oli saanud paremuselt teisena 85 häält. Kaugele maha ei jäänud ka Kelam 76 häälega.
Meri ülekaal oli otsustaval hetkel suur: ta sai 196 ja Rüütel 126 häält. Et Meri kogus üle poolte hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häältest (minimaalselt olnuks vaja 187 häält), osutus ta valituks presidendiks. Märkimisväärne oli ka, et 44 hääletussedelit olid märgistamata ja kuus kehtetud.
Valimiskogu 2. saade ETV-s 1996. aasta sügisel
Rosimannus: tuli luua soodne pinnas avalikus arvamuses ja maakondades
Tollal Meri tagasivalimise kampaaniat vedanud Rain Rosimannus meenutas, et kui ta presidendi kantseleisse sisenõunikuks läks, oli Meri läinud tülli Mart Laari ja Isamaaga, kes just talle eelmistel valimistel kampaaniat tegid. “Meri oli testinud presidendi põhiseaduslikke piire ja parlamendis tal sel hetkel praktiliselt toetajaid polnud,” ütles Rosimannus.
Eelmisest korrast veelgi enam mängisid Meri tagasivalimise puhul suurt rolli ringsõidud mööda Eestit. Seda kõike selleks, et olla edukas valimiskogus.
“Mulle olid algusest peale selged kaks asja – esiteks, et suure tõenäosusega jõuavad valimised valimiskokku. Ja teiseks, et meil on vaja oma toetusrühma parlamendis, et kandidaadina sinna üldse jõuda. Seetõttu ehitasime kogu tegevuse selge sihiga luua soodne pinnas avalikus arvamuses ja maakondades,” rääkis Rosimannus.
Lennart Meri ja Helle Meri ning ETV meeskond 1996. aastal presidendi vastuvõtu eel Sakala keskuses. Autor/allikas: Ülo Josing / ERR
Ta meenutas, et ringsõidud maakondades algasid palju varem, kui sama aasta suvi ja need olid üles ehitatud senisest erinevalt.
“Presidendi korteež ei vuranud mitte otse riigiametnikust maavanema ametihoone ette, vaid alustas oma paaripäevast kohalolu kuskilt maakonna servast. Ööbiti samuti maakonnas. Palju kohtuti kohalike omavalitsuste tegelastega ja loomulikult ka maavanematega,” rääkis Rosimannus.
Rosimannuse sõnul vihastas Merit see, kui keegi ütles Eestis ringisõitmise kohta “visiit”, sest sa sa ei külasta ju oma kodu.
Rosimannus meenutas, et kuigi ka Reformierakond kaalus lisaks Merile teisi variante, olid lõpuks nemad ja Mõõdukad see tuumik, mis seisis kõigis kolmes parlamendivoorus ja valijameeste kogus Meri taga. Napi, aga magusa võidu tõid Merile omavalitsustegelaste toetus, kus oli suur Tiit Vähi ja Koonderakonna mõju.
Meri-vastased otsisid öösel vastaskandidaati
Isamaaliidu oma kandidaat (Tunne Kelam) ei olnud Rosimannuse sõnul üllatus, sest nagu öeldud, Meri ja Isamaa olid tülis. “Veel esimese ja teise parlamendivooru vahel istusid Meri-vastased öösel koos ja proovisid leida ühist vastaskandidaati, kes läheks Meri vastu, aga poleks Rüütel,” ütles Rosimannus.
Enn Tõugu nime väljakäimise kohta ütles Rosimannus, et see oli ilmselt Koonderakonna eri leeride sisevõitluse tulemus.
“Koonderakond ja Maarahva Ühenduse erakonnad olid ikkagi erinevad parteid oma erinevate huvidega. Minu arusaamist mööda Tiit Vähi peaministrina mõistis kui oluline väärtus Eesti jaoks rahvusvahelises suhtluses Lennart Meri oli, aga erakonnas oli ilmselt teisigi leere. Ma pakun, et Tõugu oli kas mõne leeri (Lippmaa?) kandidaat, kellel oli Meriga mingi oma ajalooline kala poolitada,” ütles Rosimannus.
Jaak Allik: Meri valimise otsustas Tiit Vähi
Tollal Koonderakonna ridadesse kuulunud ja Vähi valitsuses kultuuriministrina töötanud Jaak Allik rääkis Koonderakonna eri leeridest ja rõhutas, et Arnold Rüütel koalitsiooninõukogu esimehena oli loogiline KMÜ presidendikandidaat.
“Ma küll ei tea, kuivõrd kindlad lubadused KMÜ loomisel kuskil lepingus fikseeriti, aga võib arvata, et üsna kindlad olid lubadused, et selle valimisliidu presidendikandidaadiks saab 1996. aastal olema Arnold Rüütel,” ütles Allik.
“Kui see aeg lähenes, siis president Meri sisepoliitiline nõunik Rain Rosimannus hakkas kord kuus käima minu kabinetis, et vestelda sisepoliitilistel teemadel. Ehk Kadriorust eeldati, et mina olen Vähi sisepoliitiline nõunik, kuigi see kuidagi fikseeritud ei olnud. Igal kõnelusel puudutasime presidendivalimiste teemat ja Meri oli muidugi oluliselt huvitatud sellest, kas ja kuivõrd võib ta arvestada Koonderakonna häältega valimistel,” lausus Allik.
President Lennart Meri kinnitab 1995. aastal ametisse Tiit Vähi valitsuse. Vähil oli oluline roll Meri tagasivalimisel. Autor/allikas: Faivi Kljutšik / ERR
Allik märkis, et kuna esimesed valimisvoorud näitasid, et kogu KMÜ Rüütli taga ei ole, hakati otsima ka kolmandat kandidaati.
“Mind kutsuti läbirääkimistele, kus soovitati Vähil mitte toetada Merit ega Rüütlit, vaid leida keegi kolmas. Aga Vähi sellega nõus ei olnud. Kui asi edasi läks, ütles Vähi kitsamas ringis, et ta ei saa oma kolleegidele välismaal ehk teiste liitlasriikide peaministritele hästi põhjendada, kui ta ei toeta just välismaal populaarset ja tugevat presidenti nagu Lennart Meri. Ma arvan, et just see psühholoogiline olukord määras tol ajal üsna palju Vähi ja ka Koonderakonna valikuid,” meenutas Allik.
Enn Tõugu ülesseadmist aga Allik ei mäleta. “Minu meelest ta ei olnud kuidagi Koonderakonna ametlik kandidaat. Kuidas ta üldse tekkis, ma ei tea, ma ei olnud sellega üldse seotud ja mulle oli ka üllatav, et ta tekkis,” sõnas Allik.
“Aga selge oli see, et valimiskogus olid Koonderakonnaga seotud kohalike omavalitsuste esindajad selgelt Meri poolt ja Maarahva Ühendus selgelt Rüütli poolt. See valimistulemuse lõpuks ikkagi määras. Mina ütleksin, et tulemuse otsustasid paljuski peaminister Vähi seisukohad,” meenutas Allik.
1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti presidendiks. Meri oli siis 67-aastane.
Lennart Meri kõnet valimiskogus pärast valimisvõitu saab kuulata ERR-i audioarhiivis.
Meri teise ametiaja reitingud madalamad
Meri esimese ametiaja viimasel, 1996. aasta märtsis tehtud küsitluses olid hinnangud tema hakkama saamisele presidendina endiselt enam kui kaks korda kõrgemad kui presidendiks saades. Kui 1992. aastal toetas tema tegevuist presidendina 32 protsenti, siis 1996. aastal juba 69 protsenti.
Teisel ametiajal hakkas aga Meri toetus langema. 2000. aasta märtsis oli toetus Merile 52 protsenti. Sama aasta oktoobris aga vaid 30 protsenti. Samas püsis kriitikute osakaal madal, vaid 17 protsenti.
Viimases, 2001. aasta septembris tehtud küsitluses oli toetajate osakaal 51 protsenti.
Meri soovis presidendi otsevalimist
Oma lahkumiskõnes (8. oktoobril 2001) ütles Meri, et on oma järglasega presidenditoolil, Arnold Rüütliga arutanud põhiseaduse niisugust menetlust, mis annaks rahvale õiguse riigipead otse valida.
“Täna kõnelen kui ametist lahkuv riigipea. Täna õhtust alates olen lihtsalt president, mitte Vabariigi President. Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljapool kahtlust. Seepärast algatan täna siin põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millel on kaks eesmärki: Esiteks, presidendi otsevalimised. Loodan, et aastal 2006 valitakse Vabariigi president otse Eesti Vabariigi kodanike poolt. Teiseks, Põhiseaduse Kohtu loomine. Eesti Vabariik vajab organit, kellel oleks põhiseaduse lõpliku tõlgendamise õigus,” ütles Meri oma lahkumiskõnes.
25 aastat hiljem ei valita Eesti presidenti endiselt otsevalimistega, vaid sama korra järgi, millega sai Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
Lennart Meri suri pärast rasket haigust 14. märtsil 2006.