Praeguses maailmas pole inimkonnale võibolla suuremat ja suurejoonelisemat, ühtaegu vaimustavamat ja hirmutavamat teist kui tehisaru. Foto: Getty
“Me elame ajastus, milles on kergem kujutada ette düstoopilisi kui utoopilisi perspektiive,” ütleb kirjanik Jan Kaus oma mahukas essees. Tehisaru tekitab meis ühtaegu argist sõltuvust ja sügavat ärevust, paljastades, kuidas inimkond kipub tulevikku kujutlema pigem düstoopiana ning otsib samal ajal uusi viise jääda inimeseks tehnoloogia üha kiireneva arengu keskel.
Mind kui inimest, kes tehisaruga intensiivselt ei suhtle, ent sellega sellegipoolest tahes-tahtmata pidevalt kokku puutub, huvitab selle problemaatika juures mitte ainult tehisaru enda olemuse ja arengukaarega seotud olulised küsimused, vaid pigem meie, inimeste suhe tehisaruga. Ühelt poolt pole raske öelda, et ega tehisaru polegi muud kui inimeste suhe sellega – tehisaru on inimeste loodud ning inimesed seda arendavad ja täiustavad.