Põllumajandus ja metsandus ei ole kaks eraldiseisvat maailma, sageli on põllumees ja metsaomanik üks ja sama inimene ning põllu- ja metsamaa ühe majapidamise osad, kirjutab Kristel Järve vastuseks Hendrik Johannes Terrase kommentaaril “Kuhu läheb põllumajanduse 546 miljonit eurot?”.
Põllumehed on tänavu jõuliselt nõudnud, et Euroopa Liidult järgmiseks rahastusperioodiks põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks ette nähtud täiendav 546 miljonit eurot täies mahus nendeni jõuaks. Kena on näha, et ka minister seisab nii aktiivselt oma valdkonna eest. Regionaal- ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase arvamuslugu sellest, et põllumajanduse raha peab jääma põllumajandusse, väljendab aga kahte suurt murekohta.
Esiteks tundub, et minister Hendrik Johannes Terrasel on rahakotid sassi läinud, ja teiseks paistab ta olevat unustanud, et lisaks põllumajandusministriks olemisele on ta ametinimetusse kirjutatud ka regionaalministri roll ja vastutus regionaalpoliitika eest. Ka metsandus panustab regionaalsesse arengusse ja on osa maamajandusest.
Minister põhjendab oma arvamusloos, et kliimaministeeriumi tegevustele kavandatud raha leidmiseks tuleb vähendada põllumajanduse meetmeid. Selle summa sisse loeb ta nii Natura 2000 erametsatoetuse kui ka metsanduse investeeringud. Seejärel vastandab ta need otseselt põllumajanduse tootmisvõime kasvatamisele, märkides, et Natura 2000 erametsatoetus “ei ehita seafarmi ega suurenda munatootmist” ning metsanduse investeeringud ei kasvata Eesti toiduga isevarustatust. Siin ongi rahakotid sassi läinud.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järgmise rahastusperioodi maht on üle 1,5 miljardi euro. ÜPP vahenditest on seni rahastatud Natura 2000 piirangute hüvitamist metsaomanikele ja metsandusvaldkonna investeeringuid ning meile teadaolevalt on seda plaanis teha ka järgmisel perioodil. 546 miljonit eurot aga, mille eest põllumajandussektor praegu seisab, on sellele täiendav rahastus.
Seetõttu on kohatu vastandada metsandust toidujulgeolekule, seda enam, et nimest hoolimata on ÜPP eesmärgid põllumajandusest laiemad ja mõeldud toetama maaelu arengut tervikuna. Euroopa Komisjoni järgmise rahastusperioodi ettepanekus on põllumajanduse kõrval selgelt nimetatud metsandus ning kestlike põllumajandus- ja metsanduspraktikate toetamine prioriteetidena.
Natura võrgustiku loomise ja kaitsmise kohustus tuleneb samuti Euroopa Liidu õigusest ning erametsaomanikud ei ole sellega kaasnevaid piiranguid endale vabatahtlikult valinud. Samal ajal on konkreetsete kaitsemeetmete ja nende ulatuse üle otsustanud Eesti riik ning looduskaitseliste piirangute laiendamine on olnud ka praeguse valitsuse poliitiline valik.
Poliitiliste otsustega kaasnevate kulude eest tuleb vastutada. Kui riik piirab avalikes huvides eraomaniku võimalust oma metsa majandada ja sellest tulu teenida, peab nende piirangutega kaasnema õiglane hüvitis. Natura erametsatoetus ei ole metsaomaniku valik, vaid talle seatud piirangute hüvitamise meede.
“Üks ministeerium kujundab metsanduspoliitikat ja seab metsaomanikele kohustusi, kuid teise käes on rahakott.”
Siit jõuame teise murekohani. Metsandus on maamajanduse oluline osa. See loob maapiirkondades töökohti ja edendab ettevõtlust, tagab maaomanikule sissetuleku ja varustab tööstust kohaliku taastuva toorainega. Põllumajandus ja metsandus ei ole kaks eraldiseisvat maailma, sageli on põllumees ja metsaomanik üks ja sama inimene ning põllu- ja metsamaa ühe majapidamise osad.
Praegune vaidlus toob taas esile metsanduse juhtimise pikaajalise probleemi. Metsanduspoliitika ja looduskaitse eest vastutab kliimaministeerium, samal ajal kui oluline osa erametsanduse rahastusest on tulnud regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kaudu. Üks ministeerium kujundab metsanduspoliitikat ja seab metsaomanikele kohustusi, kuid teise käes on rahakott, millest tuleb leida raha nende kohustuste hüvitamiseks ja valdkonna arendamiseks.
Selline vastutuse jagamine ei ole ennast õigustanud ja meil paistab ametkondade tasandil puuduvat terviklik vaade riigile ja selle arengule. Iga ministeerium seisab kitsalt enda valdkonna huvide eest ning kui puudub vastutus valdkonna käekäigu eest, puudub ka motivatsioon selle rahastamise eest seista.
Lahendus on tegelikult lihtne ja sellest on varemgi räägitud: metsandus tuleks viia regionaal- ja põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse. Metsandus on maamajanduse osa ning selle poliitika, arengu ja rahastamise eest peaks vastutama üks ministeerium.