Farištamo Eller küsis ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris, kuidas läheb lubadusega, et olulisi asju looduskaitses ei muudeta ilma kaasamise ja läbirääkimiseta. Küsimus on kahtlemata õigustatud, sest usaldus kaasamise vastu on looduskaitses vähemalt sama oluline kui seaduse tekst ise. Küll aga on arvamusloos läinud segamini kaks eri asja, nimelt juunis vastu võetud seadus ja looduskaitse ja metsanduse reform, millest Sagadis räägiti.
Millest Sagadis räägiti ja millest mitte
Sagadi kokkusaamine puudutas ettevalmistatavaid metsaseaduse ja looduskaitseseaduse suuri muudatusi, mis on alles ees ja mille arutelu jätkub sügisel. Juunis vastu võetud ja septembrist kehtima hakkavad looduskaitseseaduse muudatused tulenevad teisest eelnõust, mille menetlus algas kaks aastat tagasi.
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi 2024. aasta augustis ja sai kokku ligikaudu 500 märkust 40 asutuselt ja isikult.
Eelnõu arutati ka kohtumistel Eesti Ornitoloogiaühingu, Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Keskkonnaühenduste Koja, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Eesti Erametsaliidu, omavalitsuste ja riigikogu metsanduse toetusrühmaga.
Valitsus algatas eelnõu 7. aprillil 2025 ja riigikogu menetles seda kolmel lugemisel üle aasta. Mitmed vaidlusalused sätted muudeti või jäeti eelnõust välja.
Peame endale siiski tuhka pähe raputama, sest Sagadis jäi meil ütlemata, mille kohta seal kõlanud põhimõtted kehtivad ja mille kohta mitte. Need puudutasid seda, mis on alles ees, põhimõtted ei hakanud tagasiulatuvalt kehtima eelnõule, mis oli tol hetkel juba riigikogus ja mille menetlus lõppes mõni nädal pärast Sagadit. Meie jaoks oli see enesestmõistetav, aga enesestmõistetavus on kehv eeldus. Tagantjärele selgitamine ei ole sama hea kui kohapeal kokku leppimine, aga parandame selle vea nüüd.
See ei tähenda, et sisulisele kriitikale ei oleks vaja vastata. Vastan järgnevalt peamistele etteheidetele.
Igaüks saab endiselt loodusväärtusele tähelepanu juhtida
Muudatuse kohaselt esitab kaitse alla võtmise või kaitse-eeskirja muutmise ettepaneku kliimaministeeriumile kui menetluse algatajale keskkonnaamet. Nii on see sisuliselt olnud ka seni ja suurem osa algatustest on tulnud just ametilt, sest kaitstavate alade seisundi jälgimine ja kaitsemeetmete toimivuse hindamine on keskkonnaameti roll ja ta on selleks kõige pädevam asutus. Menetluse algatab riiklike alade puhul endiselt kliimaministeerium.
Igaüks saab jätkuvalt teha keskkonnaametile ettepaneku loodusväärtuse kaitse alla võtmiseks ja amet on kohustatud selle sisuliselt läbi vaatama, olulised asjaolud välja selgitama ja oma seisukohta põhjendama, seda nõuab haldusmenetluse seadus. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise ettepaneku esitamise kord jääb muudatusest puutumata ja on samuti endiselt avatud igaühe algatusele.
Muudatuse põhjus on praktiline: ettepaneku esitamise õigust on kasutatud ka eesmärkidel, millel looduskaitsega vähe pistmist, näiteks arenduste takistamiseks või selleks, et säilitada oma kinnistul senine olukord. Iga sellise ettepaneku analüüs eeldab ekspertiisi ja riigi ressurssi, mis on piiratud.
Nagu öeldud peab keskkonnaamet kujundama ja praktikas hoidma tervikpilti, millised kaitsekorralduslikud sammud on vajalikud selleks, et loodusväärtuste kaitse oleks parimal viisil tagatud.
Kartused, et uusi kaitsealasid pole moodustatud või et kaitsealade moodustamine toppab, lähiajaloo põhjal faktilist kinnitust ei leia. 2021. aasta lõpus oli Eestis 4119 kaitstavat loodusobjekti kogupindalaga ligi 1,61 miljonit hektarit. 2025. aasta lõpuks oli objekte 4657 ja nende kogupindala 1,66 miljonit hektarit.
Nelja aastaga on lisandunud 538 kaitstavat loodusobjekti ja üle 44 000 hektari, keskmiselt üle saja uue objekti aastas. Selle üle, kas seda liiga vähe või liiga palju, saab vaielda ja peabki vaidlema, aga pilti, kus riik kaitsealade moodustamise on sisuliselt seisma pannud, need arvud ei kinnita.
Kallaste kaitses muutus nii mõndagi, ka rangemaks
Ranna ja kalda kaitses tehti mitmeid muudatus ja ainult leevendusena neid kokku võtta ei saa. Seadusesse lisandus uus piirang: väljaspool linna, alevit või alevikku saab ranna ja kalda ehituskeeluvööndis elamumaa juht- ja sihtotstarvet määrata üksnes keskkonnaameti nõusolekul. See välistab võimaluse, et ilma kaitseväärtusi kaalumata muudetakse maa sihtotstarvet ja seeläbi vähendatakse ehituskeeluvööndit.
Tiheasustusala laiendamine ranna või kalda piiranguvööndis, mis automaatselt tähendab kitsamat ehituskeeluvööndit, saab edaspidi toimuda ka vaid keskkonnaameti nõusolekul.
Mere ääres ehk korduva üleujutusega aladel ja suurte üleujutusaladega siseveekogude kallastel täpsustatakse ehituskeeluvööndi laiuse arvestamist. Ehituskeeluvöönd laieneb üleujutusala piirini, kui üleujutusala ulatub kaugemale kui looduskaitseseaduse põhiregulatsioonis sätestatud vööndi laius. Kui üleujutusala on kitsam kui põhiregulatsioonis sätestatu, siis rakendub põhiregulatsioon.
Pikka aega on arutatud selle üle, kuidas ja kas oleks võimalik anda kohalikele omavalitsustele suurem roll ja otsustusõigus ehituskeeluvööndis. Seadusemuudatusega on edaspidi omavalitsuste ülesanne langetada otsused ehituskeeluvööndi laiuse muutmise alevis ja alevikus. Ehituskeeluvööndi vähendamine kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja väljaspool asulaid eeldab ka edaspidi keskkonnaameti nõusolekut, kuid selle üle otsustamine tuuakse planeerimismenetluse varasemasse etappi, et kiirendada menetluste läbiviimist.
Ehituskeeluvööndi erandite loetelu ei ole uus. Seda loetelu korrastati ja täpsustati, et oleks tagatud ühesugused reeglid sarnase mõjuga ehitistele ja samas vältida menetlustes ülereguleerimist. Tulemusena laienes ehitiste ring, mille puhul ei ole vaja enam läbi viia aja- ja ressursimahukat planeeringumenetlust, vaid saab piirduda keskkonnaameti või omavalitsuse kaalutlusotsusega.
Kohalik kaitse ja hüvitamine
Kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada olulised piirangud on maaomanike õigustest lähtuvalt oluline. Ei ole õiglane, et hüvitise saamine sõltub sellest, kas sama range piirangu kehtestas riik või kohalik omavalitsus.
Ettepaneku sellise aluse loomiseks tegi ministeeriumile Tallinna linnavalitsus ja ka linnade ja valdade liit on palunud, et kohalikel kaitsealadel saaks rakendada kõiki looduskaitseseaduse kaitsealasid puudutavaid sätteid. Seni ei olnud omavalitsusel sellise kinnisasja omandamiseks üldse õiguslikku alust.
“Kaitseala loomine jääb omavalitsuse enda otsuseks ja kaitsekorra saab kujundada nii, et piirangud oleksid proportsionaalsed.”
Hüvitamiskohustus ei teki iga piirangu puhul. Seadus nimetab kolm olukorda: kui raieküpsel metsamaal keelatakse uuendusraie täielikult; kui hoonestamata krundile ei tohi enam ehitada või kui kaevandamiseks mõeldud maal ei tohi enam kaevandada. Kaitseala loomine jääb omavalitsuse enda otsuseks ja kaitsekorra saab kujundada nii, et piirangud oleksid proportsionaalsed.
Selle taga on põhimõte, mis kehtib kogu looduskaitses: piirang peab olema lisaks ökoloogilisele põhjendatusele ka ühiskonnale talutav. Kui inimesed ei pea seda õiglaseks, jääb see paberile, seda ei järgita ja loodusväärtus, mille kaitseks piirang kehtestati, jääb tegelikult kaitseta. Talutavus on looduskaitse toimimise eeldus.
Rõngastamisel on üks asutus senise kahe asemel
Edaspidi toimub lindude ja nahkhiire rõngastajate kogu suhtlus ühe asutuse, keskkonnaagentuuriga. See tähendab rõngastajale vähem asjaajamist. Muudatus ei tähenda lihtsalt uue tasu kehtestamist, vaid teeb rõngastamise korralduse lihtsamaks. Senine tähtajaline märgistamisluba asendub tähtajatu atesteeringuga ning praegused loaomanikud loetakse automaatselt atesteerituks.
Rõngastamise korraldamisega kaasnevad kulud, mida seni kattis täielikult riik. Edaspidi tasub riik poole ja ülejäänu kaetakse rõngastajatelt kogutava tasuga, mida kasutatakse rõngastamisteenuse kulude katmiseks. Tasu eesmärk on suurendada ka rõngastajate vastutust ja vähendada juhtumeid, kus rõngaid tellitakse põhjendamatult, aruanded jäävad esitamata või kasutamata rõngad tagastamata.
Uute rõngastajate väljaõpe riigi linnujaamades on ka tulevikus tasuta ja kasutamata rõngad saab tasuta tagastada. Enamikus Euroopa riikides kannab rõngastaja osa kuludest, Eesti on olnud pigem erand.
Läbipaistvus, mitte korruptsioonirisk
Eller viitab sellele, et kinnisasja omandamise otsustab edaspidi keskkonnaameti peadirektor, ja näeb selles korruptsiooniohtu.
Otsus liikus poliitiliselt ametikohalt sõltumatu ametiasutuse juhi kätte, kes on omandamise eeltoimingud ja käskkirjad ette valmistanud. Samal ajal lisandus seadusesse esimest korda kohustus avaldada keskkonnaameti veebilehel nii avalduste laekumise järjekord kui ka iga omandamise andmed, nagu otsuse kuupäev, võõrandaja nimi, sealhulgas füüsilise isiku nimi, asukoha maakond ja vald, pindala ja hind. Riigi raha kasutamine läheb selle otsusega läbipaistvamaks, mitte vastupidi.
Sagadis lepiti kokku metsandusnõukoja ja metsanduse teadusnõukoja loomises. Metsandusnõukoda koguneb esimest korda augustis. Mõte ei ole luua järjekordset komisjoni, vaid püsivat formaati, kus metsadebati temperatuuri saaks natuke allapoole tuua, otsida ühisosa ja taastada usaldust.
Sagadi arutelu näitas, et see on võimalik, kuna osapooled, kes meedias teineteisele üsna teravalt vastu vaidlevad, mahtusid ühte ruumi ära ja rääkisid asjast. Metsandusnõukoda hakkab läbi rääkima nii igapäevaseid küsimusi kui ka suuremaid, visioonilisi sihte, sõlmima kokkuleppeid ja andma ministrile suuniseid, kuhu suunas liikuda ja mis võiks olla Eesti ühiskonna laiem ootus.
Teadusnõukoda vaatab otsa meie metsandusandmetele ning annab selle põhjal metsandusnõukojale sisendit aruteluks ja ettepanekute tegemiseks. Järgmised metsanduse ja looduskaitse muudatused lähevad läbi selle formaadi ja seal kehtib Sagadis antud lubadus, et enne otsuseid sisuline arutelu. Kriitika, sealhulgas Elleri oma, on selle protsessi oodatud osa.