Humorist Kait Kall rääkis Vikerraadios, et püstijalakomöödia puhul on Eesti inimene üsna halb naljaga kaasatulija ja sageli on tunne nagu oleks kurttummade festivalil, sest keegi küsimustele ei vasta. Kalli sõnul on hoopis teine lugu firmapidudega, kus tal õhtujuhina siiski õnnestub kohe inimestega kontakt luua.
“Mul on elevant kõrva täiesti puruks astunud. Ma vahepeal laulan täitsa õigesti, olen käinud ka hääleseades, koolis olid ka laulutunnid ja vahepeal laulan lihtsalt sealt, kus tahan, vahepeal pihta ja vahepeal põhja,” sõnas püstijalakoomik, näitleja, lavastaja ja stsenarist Kait Kall.
Kall oli noorena üsna tagasihoidlik ja teater tuli tema ellu juhuslikult. “Ma ei olnud väga edev ja kandsin ainult musta. Läksin 10. klassi ja kooli tulid Taago Tubin ja Tarmo Tagamets, kes tegid Võru linnateatri juurde draamastuudio. Ma ei läinud sinna alguses, sest nad tundusid nii kahtlased mehed. Üks poiss ja 12 tüdrukut läksid. Lõpuks pinginaabriga otsustasime ka minna ja sealt hakkas kasvama huvi teatri vastu. Pärast keskkooli lõppu oli mul kaks valikut, kas ajakirjandus või näitlemine,” meenutas Kall.
Kalli sõnul on huumorit raskel ajal inimestele vaja. “Aga mul on huvi ka tõsiste asjade vastu, nii et võiks vabalt pakkuda,” lisas ta.
“Lavakunstikoolis murtakse inimene algul lahti, see kool tasuks ikka läbi käia, isegi kui ei hakka näitlemisega tegelema,” tõi Kall välja.
Komöödia on kõige halastamatum vorm laval olemiseks. “Eriti üksinda. Kui tõsises tükis on publikus vaikus, võid mõelda, et inimesed mõtlevad kaasa, sa ei saa otsest tagasisidet, siis naljaga on väga lihtne. Teed nalja ära ja sa saad kohe reaktsiooni, kas naerdakse või mitte,” nentis Kall.
Kõige hullem on olukord siis, kui etendus kestab veel tund aega ja saalis on haudvaikus. “Siis saad aru, et siit sa enam naeru ära ei korja, siis on munad pakul ja väga halb on, hakkad kiirustama, rabistama, midagi päästma.”
Kall on püstijalakomöödiat teinud seitse-kaheksa aastat, olles sageli üksinda laval. “Mulle väga meeldib improviseerida, kui näiteks publikust midagi tuleb. Tegutsen ka õhtujuhina ja mulle meeldib panna organisatsioonide juhte erinevatesse olukordadesse, et neid natuke üllatada. Natuke torkida.”
Lavakogemus on andnud Kallile oskuse usaldada oma sisetunnet, paanikasse pole mõtet minna ega vabandama hakata. “Kui midagi läheb sassi, pöörad selle naljaks,” muheles Kall.
Kõige hullemad olukorrad on Kalli sõnul sellised, kui sa ei taju konteksti. “Näiteks räägid midagi poliitiku kohta, kes parasjagu on saalis. Kõik teavad seda, on teda fuajees näinud, aga mina ei tea. Kord tegin peo algul koondamisnalja, et jagame nüüd koondmaisteated laiali, aga firmas oligi hiljuti olnud suurem koondamine,” tõi Kall oma apsakad välja.
“Kõige halvem on see, kui aimatakse nali ette ära, publik saab aru, kuhu sa tüürid. Õigel ajal peab oskama lõpetada,” sõnas Kall.
Oktoobris tuleb Kall välja uue kavaga. “Täitsa värske materjaliga,” lisas Kall.
“Eesti inimene on üsna halb naljaga kaasatulija. Tunnen end nagu müügimees poes, kellest kõik tahavad mööda minna. Püstijalakomöödia publik ei taha eriti rääkida, sa oled nagu kurttummade festivalil. Kui midagi küsid, keegi ei vasta. Eesti inimene väldib tähelepanu, tõmbab lukku, kui tema poole pöördud. Tal on kohe piinlik ja häbi, üliraske on saada inimest rääkima. See on kõige raskem koht,” tõi Kall välja. “Firmapeod on sellised, kus karastub teras, seal saab Eesti inimesega kontakti luua.”
Kalli sõnul piirab tõsisemate rollide pakkumist, näiteks filmides, tema humoristi kuvand.
“Plusse on tuntusel ikka rohkem. Sul on oma publik, keda sa pole alt vedanud. Olen kõikidele ääretult tänulik, kes tulevad minu pärast saali,” tõi Kall välja.