Eesti ettevõtjad on aastaid kuulnud sõnumit, et investeerige rohetehnoloogiatesse, vähendage plasti kasutamist, leidke keskkonnasõbralikumaid materjale ja valmistuge Euroopa Liidu uute nõuete tulekuks. Paljud ettevõtted ongi seda teinud. Nüüd tekib pakendiseaduse muutmise eelnõu lugedes aga küsimus, et mida läheb maksma see, et Eesti otsustab Euroopa ühistest reeglitest oma seadustes veelgi koormavamaks minna.
Euroopa Liidu uus pakendimäärus (PPWR) loodi muu hulgas selleks, et pakenditega seotud põhimõtted ja reeglid oleksid siseturul võimalikult ühtsed. See on Eesti-suguse väikese ja avatud majanduse jaoks oluline. Kui nõuded on Tallinnas, Riias ja Berliinis samad, saab neil turgudel tegutsev ettevõte arendada tooteid ja pakendilahendusi suurema turu jaoks ning teha investeerimisotsuseid teadmisega, millised reeglid teda ees ootavad.
Eesti kavandatav pakendiregulatsioon liigub aga mitmes olulises küsimuses Euroopa ühisest raamistikust ette ja sellest kaugemale. Selline tegevus vajab väga tugevat põhjendust ja ka mõjuanalüüsi, mida eelnõu materjalidest praegu ei leia. Kooskõlastamise protsess on hea tava, mille käigus eri osapooled saavad oma seisukohti väljendada, aga miks üldse peaks Eesti ettevõtetele tahtma seada rangemaid nõudeid, kui seda teeb juba niigi ülipõhjalik EL-i PPWR määrus?
Kõige ilmekam näide puudutab kohapeal tarbitava toidu ja joogi pakendeid. PPWR piirab alates 2030. aastast toitlustamisega seotud müügikohtades ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid. Eesti eelnõu järgi tuleb juba 2028. aasta veebruarist kasutada kohapealseks tarbimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid sõltumata sellest, millisest materjalist ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendid on valmistatud.
Selline otsus mõjutab muuhulgas ka müügikohti nagu tanklapoed, kiirsöögikohad jms, kus klient saab praegu suurema osa ka kohapeal tarbitavast toidust paberpakendis.
Eesti nõue rakenduks ligi kaks aastat varem ja hõlmaks ka lahendusi, mida Euroopa Liidu regulatsioon sellisel kujul ei keela. Nende hulka kuuluvad näiteks ka biopõhisest ja taastuvast toormest, näiteks paberist ja puidust, valmistatud tooted.
Kujutame ette ettevõtet, mis on viimastel aastatel investeerinud märkimisväärselt sellesse, et vähendada oma pakendites plasti. Ettevõte on vahetanud materjale, muutnud tootearendust, katsetanud uusi kiud- või biopõhiseid lahendusi, kohandanud tarnijaid ja tootmisprotsesse. Seda kõike teadmisega, et Euroopa poliitika üks keskseid eesmärke on vähendada probleemsete plasttoodete kasutamist ja keskkonnamõju.
EL-i pakendimäärus sai valmis juba 2025 aastal ning kuna see on otsekohalduv kõikidele liikmesriikidele, on paljud ettevõtted selles olevate põhimõtete järgi ka oma tegevust kujundanud.
Kui Eesti kehtestab nüüd sõltumata pakendite materjalist sisuliselt sajaprotsendilise korduskasutusnõude, võib suur osa seni tehtud investeeringust kaotada oma mõtte. Ettevõte peab järgmise sammuna investeerima hoopis korduskasutuslahendustesse, kogumisse, tagastussüsteemidesse, pesuvõimekusse, ladustamisse, logistikasse ja IT-lahendustesse.
Kui riik ütleb nüüd, et investeerige Euroopa tulevaste nõuete järgi, kuid muudab siis Eesti reeglid ühepoolselt rangemaks ja valib teise tehnoloogilise tee, siis mille järgi peaks ettevõte tegema järgmise kümne aasta investeerimisotsused?
Eesmärk ei peaks olema ühe lahenduse kohustuslikuks tegemine
Korduskasutus võib paljudel juhtudel olla väga hea lahendus, kuid pole põhjendatud muuta üks tehnoloogiline lahendus kohustuslikuks enne, kui oleme võrrelnud selle tegelikku mõju alternatiividega.
Korduskasutuse keskkonnamõju sõltub paljudest asjaoludest, näiteks sellest, mitu korda pakend tegelikult kasutusse jõuab, kui palju neid kaob, kui palju kulub pesemiseks vett ja energiat ning kui pikad on kogumis-, pesu- ja tagastuslogistika vahemaad. Kõige paremini töötab korduskasutus siis, kui ringlus on tihe, tagastamine lihtne ja täiendav logistika minimaalne. Seega ei saa automaatselt eeldada, et korduskasutatav pakend on igas kasutuskohas ühekorrapakendist väiksema keskkonnajalajäljega.
Veel vähem peaks regulatsioon sulgema ukse materjaliinnovatsioonile. Kui ettevõte suudab välja töötada väiksema keskkonnamõjuga kiupõhise, biopõhise või mõne veel arendatava uue lahenduse, peaks regulatsioon soosima tulemust, mitte välistama tehnoloogia juba ette. Analüüside ja aruteludeta ei tohiks riik seadusega survestada ühe tehnoloogia kasutuselevõttu.
Sageli räägib ametkond EL-ist rangema regulatsiooni puhul mõnest üksikust eristuvast nõudest. Ettevõtte vaates tähendab iga erireegel aga täiendavat haldus- ja kulukoormust, mis ühel või teisel moel jõuab paraku tarbijate jaoks ka toodete või teenuste hinda. Vahel võivad taolised nõuded olla ka sisuliselt teostamatud, kuna puudub võimekus või tehnoloogia nende elluviimiseks.
“Kui Eestis kehtib teistsugune kord, tuleb meie väikese turu jaoks luua eraldi lahendus.”
Rahvusvahelise keti või frantsiisi puhul võivad pakendid, hanked, kassasüsteemid, iseteeninduskioskid, mobiilirakendused, hinnastamine ja tööprotsessid olla üles ehitatud terve Euroopa turu jaoks. Kui Eestis kehtib teistsugune kord, tuleb meie väikese turu jaoks luua eraldi lahendus.
Selle püsikulu jaguneb siin palju väiksema müügimahu peale. Tulemuseks on kõrgem ühikukulu, kallim teenus ning halvimal juhul selgub, et pole mõistlik uue kontseptsiooni või investeeringuga Eesti turule üldse tulla.
Lisanduvad korduskasutussüsteemi enda kulud. Pakendite rent või ost ning süsteemi käimas hoidmine ei ole tasuta. Suure müügimahuga kaubandusettevõtete esialgsetes arvutustes võib ainuüksi topside ja toidukarpide korduskasutussüsteemi teenustasu ulatuda miljonitesse eurodesse aastas, millele lisanduvad ettevõtte enda süsteemide kohandamise kulud. See jõuab paratamatult tarbijahinda.
Miks on Eestil jälle vaja minna Euroopast kiiremini?
Euroopa Liidu pakendimäärus ei ole tagasihoidlik raamdokument, mille juurde peaks Eesti oma keskkonnapoliitikat tegema. PPWR ise seab ettevõtetele väga ulatuslikud uued nõuded pakendite vähendamisele, ringlussevõetavusele, ringlussevõetud materjali kasutamisele, korduskasutusele ja paljule muule. Määrus mõjutab oluliselt toidu- ja esmatarbekaupade tootjaid, jae- ja hulgikauplusi ning majutuse ja toitlustuse sektorile.
Määruse rakendusraamistik ei ole veel lõplikult valmis. Näiteks peab Euroopa Komisjon alles 2027. aastal täpsustama selle, mitu korda tuleks korduskasutuspakendit minimaalselt kasutada, et seda saaks üldse keskkonnasõbralikumaks lahenduseks lugeda. Eesti eelnõu tahab samal ajal panna ettevõtjatele ulatusliku kohustuse juba 2028. aastast. See jätab ettevõtjale väga lühikese aja investeeringu kavandamiseks pärast seda, kui Euroopa tehnilised reeglid lõpuks selguvad.
Kui Eesti soovib mõnes küsimuses teadlikult Euroopa regulatsioonist kaugemale minna, peab riik suutma iga sellise otsuse puhul vastata vähemalt kolmele küsimusele. Millist täiendavat keskkonnakasu me saavutame? Kui palju see ettevõtjatele ja tarbijatele rohkem maksab? Miks ei ole sama eesmärki võimalik saavutada vähem koormava meetmega?
Keskkonnaeesmärgid muutuvad, tehnoloogia areneb ja muidugi peavad ka ettevõtted muutuma. Siiski on põhjendatud ootus, et riik ei muuda mängureegleid viisil, mis karistab ettevõtteid selle eest, et nad on varasematele poliitilistele suundadele reageerinud ja investeerinud. Samuti ootavad ettevõtted, et otsused, millega kaasneb ulatuslik mõju nende tegevusele, on hästi läbi mõeldud, analüüsitud ning mõju kaardistatud.
Kui oleme aastaid suunanud ettevõtteid vähendama plasti, otsima biopõhiseid materjale ja investeerima innovatsiooni, ei saa järgmise regulatsiooniga öelda, et sellest enam ei piisa ja sõltumata lahenduse tegelikust keskkonnamõjust tuleb nüüd kõigil valida üks teine tee.
Läbimõtlematult tegutsemine muudab ettevõtjad ettevaatlikuks tehnoloogilistesse uuendustesse investeerimisel, sest ettevõtja peab investeeringu tasuvuse kõrval hakkama hindama ka riski, et Eesti riik muudab mõne aasta pärast taas tehnoloogilist eelistust.
Tugev keskkonnapoliitika seab selge eesmärgi, arvestab valikute mõju terviklikult, jätab ruumi innovatsioonile ning annab ettevõttele kindluse, et tehtud mõistlik investeering ei muutu järgmise seaduse tõttu mõttetuks.